|
Ķirbiži mõis.jpg) Ķirbiži mõis, varem Vitrupe mõis (saksa keeles Kürbis, ka Kirbisch, varem Wittersbeck, läti keeles Ķirbižu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Salatsi kihelkonnas. Mõisa keskus ja osa valdustest asusid Liepupe kihelkonnas, kuid mõisa loeti kuuluvaks Salatsi kihelkonda. Praegu asub mõisasüda Lätis Limbaži piirkonnas Viļķene vallas Ķirbižis. Mõisa peahoone asub Vitrupe jõe ääres, piirkonna keskusest Limbažist 24 kilomeetri kaugusel. Kuigi Salatsi kihelkonnas kuulus patronaadiõigus Uue-Salatsi ja Vana-Salatsi rüütlimõisate omanikele, olid Ķirbiži mõisa omanikud seal kaaspatroonideks. AjaluguVarasem ajaluguĶirbiži asus Lemsalust Salatsi jõe äärde ja Riiast Pärnusse viivate teede ääres. Teede ristmikule Vitrupe jõe kaldale kujunes ka Lemsalu piiskopilinnusele alluv Ķirbiži mõis. Mõisa mainiti kirjalikes allikates esimest korda aastal 1491, mil selle omanik Hans Krüdener müüs Arent Aderkasile Brīdagas (Fridage) asuva veski ja kõrtsi. Toona kandis mõis veel nime Vitrupe oru mõis (Wittersbeck).[1] Aderkasid 1638−1920 Aastal 1638 ostis Fabian von Aderkas mõisa ja sellele kuuluvad kolm küla (Massküll, Rammeneck ja Ranneküll) ning kaks kõrtsi 3500 taalri eest. Aderkaside suguvõsa valdusse jäi mõis kuni võõrandamiseni aastal 1920. Mõisale kuulus ka Bīsteri mõis (Büsterwolde), kus Aderkasid algselt elasid. Pärast võõrandamistPärast agraarreformi hakkas mõisa peahoones tööle Ķirbiži põhikool, mis suleti aastal 2001. Juba aastal 1989 avati mõisa aidas metsandusmuuseum (aastast 2009 Ķirbiži keskkonnahariduse keskus).[2] Aastast 2006 on mõisa peahoone omanikuks Normunds Luste, kes on hoone, samuti ka eraldi asunud keldri ja mõisapargi korda teinud, samas on ta lammutanud vana mõisa tallihoone. Mõisa suurusBienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 4 ja 3/8 adramaad, sellele allus 166 mees- ning 191 naishinge.[3] Aastal 1757 oli adramaid 4 ja 3/8, aastal 1734 aga 2 ja 3/4. Aastal 1688 oli mõisa suurus seitse adramaad, aastal 1641 aga neli adramaad.[4] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 4 ja 17/20, aastal 1881 aga 8 ja 2/80, lisaks 7 ja 20/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[5] KarjamõisadAastal 1816 kuulus mõisale kaks karjamõisa: Inzeem ja Bīsteri (Bisterwolde). Mõisaansambel Mõisa peahoone valmis aastal 1753, mil mõis kuulus Georg Dietrich von Aderkasile. XIX sajandi teisel poolel kaeti vana hoone telliskivivooderdise ja krohviga.[6] Häärber oli algselt palkidest hoone, mis asus maakividest soklil. Hoone oli sümmeetrilise põhiplaaniga, seda kattis mansardkatus. Esiküljel olid eenduvad tiivad. Peasissepääsu kohal oli kolmnurkne frontoon, selle ees aga sammastega veranda. Keldrikorrusel asus kümmekond ruumi, mida ühendasid kitsad käigud. Esimesel korrusel asus hall, kust viis trepp teise korruse suurde saali, kust siis hargnesid mõlemas suunas anfilaadina paigutatud toad. Saali põrandat kattis dekoratiivne tammeparkett. Hoone ümberehitustöödel säilitati ka mitmed sellest ajastust pärinevat uksepaneeli. XIX sajandil kaeti ümberehitustööde käigus XVIII sajandist pärinevad laemaalingud, mis hiljem rekonstruktsioonitööde käigus taas välja tulid. Neil on kujutatud geomeetrilisi mustreid, põhiliselt spiraale, värvitud laetalade vahelistel aladel ka eksootilisi linde.[7] VariaXIX sajandi keskpaiku töötas mõisas koduõpetajana helilooja Kārlis Baumanis.[6] Pildid
Viited
 Kirik: Salatsi kirik |
.jpg)
