1957. aasta Lääne-Saksamaa parlamendivalimised

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

1957. aasta Lääne-Saksamaa parlamendivalimised

← 1953 1961 →
Registreeritud valijaid	35 400 923
Osavõtt	87,77%
Valimistulemused piirkonniti
Valimiste tulemusel moodustatud Liidupäeva III koosseis

Lääne-Saksamaa 1957. aasta parlamendivalimised olid 15. septembril 1957 toimunud Lääne-Saksamaa valimised, kus valiti Bundestagi 3. koosseis. Valimiste eel oli võimul Konrad Adenaueri parempoolne koalitsioonivalitsus, milles osalesid CDU-CSU, FDP, DP, GB/BHE. Valimiste tulemusel võitis CDU-CSU 270 kohta ja saavutas sellega absoluutenamuse parlamendis, mis on siiani Saksamaa ajaloo ühe partei edukaim tulemus. Sellest hoolimata moodustas Adenhauer koalitsioonivalitsuse Saksa Parteiga.

Esmakordselt osales valimistel Saarimaa, mis liidendati Lääne-Saksamaaga 1. jaanuaril 1957. Ainsat korda kandideeris CSU väljaspool Baierit ning CDU ja CSU kandideerisid üksteise vastu - Saarimaa kohalik konservatiivne Saarimaa Kristlik Rahvapartei (Christliche Volkspartei des Saarlandes, CVP) kandideeris kahasse Baieri CSUga, lisaks kandideeris Saarimaal ka CDU. Valimistelt jäi kõrvale Saksamaa Kommunistlik Partei, mille tegevuse keelustas 1956. aasta augustis föderaalne konstitutsioonikohus. Esimest korda sai hääletada ka posti teel.

Kantslerikandidaadid olid samad mis 1953. aastal valimistel: CDU-CSU-l Konrad Adenauer ja SPD-l Erich Ollenhauer.

Adenaueril oli Ollenhaueri ees mitmeid eeliseid: tema all oli Lääne-Saksamaa saavutanud suveräänsuse taastamise 1955. aastal ja lisaks oli tema uus pensionireformi seadus populaarne. Ka majanduskasv arenes majandusime (Wirtschaftswunder) tõttu jõudsalt, suuresti tänu noorte kõrgeltharitud oskustööliste põgenemisele kommunistlikust Saksa DV-st oli valimiste vahel keskmiseks majanduskasvuks olnud seitse protsenti aastas. Põgenenud idasakslased hoidsid produktiivsuse kõrge ja sissetulekute kasvu madalal, lisaks oli 25. märtsil Lääne-Saksamaa saanud ka Euroopa Majandusühenduse liikmeks.^[1] Stabiilse majanduskasvu ja madala tööpuuduse tõttu oli läänesakslaste sotsiaalne turvatunne palju parem kui 1949. või 1953. aasta valimiste ajal. Kuigi majanduskasvu taga oli rohkem majandusminister Ludwig Erhardi sotsiaalse turumajanduse poliitika, seostati seda Adenaueriga.^[2][3] CDU-CSU loosungiks oli "Keine Experimente!" ('ei mingeid eksperimente').

Teiseks peamiseks valimisküsimuseks olid ka taktikalised tuumarelvad. Kuigi Adenauer oli varem arvamusel, et Bundeswehrile jäävad konventsionaalsed relvad, teatas ta 5. aprillil, et taktikalised tuumarelvad on suurtükiväe edasiarenduseks ja neid oleks siiski vaja. Kuid juba 12. aprillil avaldasid 18 Göttingeni Ülikooli Max Plancki Instituudi tuumafüüsikut, nn. Göttingeni kaheksateist (teiste hulgas Nobeli auhinna laureaadid Max Born, Otto Hahn, Werner Heisenberg, Max von Laue, Wolfgang Paul, Fritz Strassmann) Göttingeni Manifesti kutsumaks Lääne-Saksamaad üles tuumarelvi mitte tootma, katsetama ega kasutama.^[4] Adenauer proovis algselt sellest hoiduda, kuid peale pressi kriitikat otsustas siiski viie füüsikuga Bonnis kohtuda. Pärast seitsmetunnist kohtumist teatati, et tuumarelvade tootmist ei tule. Aprillis saatis ka Nõukogude Liit agressiivse noodi. See oli aga liiga kaugel valimistest, et Adenaueri häid valimisväljavaateid mõjutada.^[1]

Valimiste ajal oli Lääne-Saksamaal kokku 35 400 923 hääleõiguslikku inimest. Valimas käis kokku 31 072 894 inimest ehk 87.77% valijaskonnast.

Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:

Valimiste tulemusena võitis CDU-CSU absoluutenamuse parlamendis (270 kohta 497st). See on ainus kord Saksamaa ajaloos, kui ükski partei on nii edukas olnud. Kuigi Adenauer saanuks valitseda ilma koalitsioonita, moodustas ta siiski koalitsiooni DPga.