|
1974. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused
1974. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid 10. maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 13. juunist 7. juulini Lääne-Saksamaal. AjaluguPärast Mehhikot oli MM-võistluste kümnes toimumispaik jaheda ja vihmase suvega Lääne-Saksamaa, kes sai FIFA-lt õiguse finaalturniiri korraldamiseks 6. juulil 1966 Londonis. Kaks aastat varem Müncheni olümpiamängudel juhtunud traagilistel sündmustel oli oma mõju ka suurele jalgpallipeole, sest nii tõsiseid turvameetmeid kui 1974. aastal polnud ühelgi suurvõistlusel varem rakendatud. Kolm päeva enne maailmameistrivõistluste algust valis FIFA 10. juunil endale uue presidendi. Kolmteist aastat ametis olnud inglase Stanley Rousi asemele astus maailmaliidu ajaloos esimest korda mitteeurooplane, João Havelange Brasiiliast. Kuid FIFA-l polnud mitte ainult uus juht, vaid ka uus auhind, mida 16 meeskonda alates 13. juunist jahtima hakkasid. Itaallase Silvio Gazzanigga valmistatud uue karika nimeks pakuti küll Stanley Rous Cup ja Churchill Cup, kuid FIFA otsustas lihtsama ja selgema variandi kasuks – FIFA World Cup. Valikturniiril löödi taas osalejate arvu rekord – koos korraldaja ja tiitlikaitsjaga saabus mängusoov 99 riigilt. 1973. aasta lõpuks olid 14 valiksõela läbinut selged ning 5. jaanuaril 1974 loositi finalistid Frankfurdis alagruppidesse. Mängulinnu oli lisaks Frankfurdile veel kaheksa – Lääne-Berliin, Düsseldorf, Dortmund, Gelsenkirchen, Hamburg, Hannover, München ja Stuttgart. Kümnendaks finaalturniiriks olid FIFA ametnikud taas uue süsteemi välja mõelnud. Alguses jagati osalejad küll nelja alagruppi, kuid edasi ei jätkatud mitte veerand- ja poolfinaalidega, vaid iga grupi kahest paremast moodustati veel kaks niinimetatud poolfinaalgruppi. Gruppide võitjad kohtusid finaalis, teise koha saajad selgitasid pronksiomaniku. Uus oli ka see, et esimest korda eelistati võrdsete punktide korral parema väravate vahega meeskonda. 1974. aasta MM-i peamine märksõna oli Hollandi jalgpallikoondis. Johan Cruijff ja tema meeskond mängis suurepärast ründavat jalgpalli, kuid lisaks sellele tutvustati maailmale ka uut taktikat ehk totaalset jalgpalli, kus kaitsjate ülesanne polnud ainult kaitsta ja ründajatel rünnata, vaid mehed võisid väljakul vabalt üksteist asendada. Samas olid uue stiili juurutajad finaalturniirile pääsenud üle noatera, sest Belgiat edestati valikgrupis vaid tänu paremale väravate vahele. Esimest korda MM-ide ajaloos ei osalenud avamängus korraldava maa esindus. Turniiri avasid 13. juunil Frankfurdi Waldstadionil tiitlikaitsja Brasiilia ja Jugoslaavia, kuid 62 000 pealtvaataja meelehärmiks ei löönud sissejuhatajad juba kolmandat MM-i järjest ainsatki väravat. Mäng ise oli aga ülimalt jõuline – kohtunik määras kokku 46 vabalööki. Poolfinaalturniiriks sattusid esimesse gruppi Argentina, Brasiilia, Ida-Saksamaa ja Holland ning siin näitasid viimased oma tõelist sisu. Kõik vastased võideti üldskooriga 8:0 ja oma väravasse ei lastud seejuures ainsatki palli! Pronksimäng jäi brasiillastele, kes Hollandile kaotasid 0:2, kuid võitsid Argentina 2:1 ja Ida-Saksamaa 1:0. Teises grupis võitis Saksamaa LV Jugoslaavia 2:0 ja seejärel turniiri parimas mängus 0:1 kaotusseisust Rootsi 4:2. Samade vastastega sai hakkama ka Poola ning finalisti pidi otsustama omavaheline kohtumine viimases voorus. Parema väravate suhtega sakslasi rahuldas ka viik. 0:0 püsis Frankfurdis 76. minutini, ehkki 23 minutit varem oli Uli Hönessil olnud suurepärane võimalus võõrustajad juhtima viia. Paraku tõrjus poolakate väravavaht Jan Tomaszewski tema penaltilöögi. Punkti i-le pani ei keegi muu kui Gerd Müller ja Lääne-Saksamaa võitis 1:0. Pronksimatšis Poola – Brasiilia olid trumbid poolakate käes, sest just nende rivistuse mängis turniiri suurim väravakütt Grzegorz Lato. Tema värav 77. minutil ka mängu saatuse otsustas. Brasiilial oli sel MM-il väljas tublisti kahvatum koosseis kui neli aastat varem. Polnud enam Pelét, Tostão'i ega Gersoni ning näiteks mängus Hollandiga oli nende allajäämine ilmne. Finaal Müncheni Olympiastadionil oli dramaatiline, kuid õnneliku lõpuga võõrustajatele. Inglise kohtunik Taylor määrast Johan Cruyffi kukutamise eest hollandlaste kasuks penalti juba teisel minutil ning Johann Neeskens saatis palli kõhklusteta Sepp Maieri puuri. 25. minutil teenisid penalti ka sakslased ning Paul Breitner kavaldas üle hollandlaste väravavahi Jan Jongbloedi. Lahendus saabus kaks minutit enne poolajavilet, mil Gerd Müller lõi oma selle turniiri neljanda, üldse aga MM-ide neljateistkümnenda värava (see rekord püsis 2006. aastani, mil selle ületas Ronaldo). Teisel poolajal enam skoori muuta ei suudetud ning üks Saksamaa koondis oli pärast 20-aastast vaheaega taas tulnud maailmameistriks ja saanud vastaste FIFA World Cupi esimeseks valdajaks. Mängukohad
Tulemused ██ Meister ██ 2. koht ██ 3. koht ██ 4. koht ██ Teine voor ██ Alagrupimängud Esimene voorGrupp 1
Grupp 2
Grupp 3
Grupp 4
Teine voorGrupp A
Grupp B
Kolmanda koha mäng
Finaal
Edukamad väravalööjad
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
