2009. aasta Saksamaa parlamendivalimised
2009. aasta Saksamaa parlamendivalimised toimusid 27. septembril 2009. Need olid 17. Saksamaa Liidupäeva valimised. Valimiste eelluguAlates 2005. aasta valimistest oli võimul olnud Angela Merkeli juhitud CDU-CSU ja SPD "Suur koalitsioon" (Große Koalition). Merkel aga soovis saavutada CDU-CSU enamuse partei traditsioonilise koalitsioonipartneri FDPga. SPD parteikonverentsil 18. oktoobril 2008 nimetati peaministrikandidaadiks Frank-Walter Steinmeier.[1] Steinmeier soovis luua valitsuse, kus SPD olnuks tugevam partei, kuid samas ka ilma Vasakparteita. Valimiskampaania aega peeti erakordselt igavaks,[2] kuna nii CDU-CSU ega SPD kandidaadid ei olnud kuigi karismaatilised.[3] Lisaks kaitsesid mõlemad parteid oma tegevust suures koalitsioonis ja valmistusid võimaluseks sõbralikult suure koalitsiooni jätkamiseks. Merkel oli suhteliselt rahul vaoshoitud kandideerimisega, nähes seda CDU-CSUle kasulikuks tema heade rahuloluhinnangute tõttu.[4] Liidupäeva valimised olid viimased 2009. kui nn supervalimisaasta (Superwahljahr) valimistest: 7. juunil 2009 toimusid Euroopa parlamendi valimised ja seitse kohalikku valimist, augustis-septembris viie liidumaa Maapäevade valimised. ValimisedValijaskond kokku: 62 168 489 Valimisaktiivsus: 70,8% ehk 44 005 575 Kehtetuid sedeleid: 1,4% ehk 634 385 Kehtivaid sedeleid: 98,6% ehk 43 337 190
Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:
Valimiste tagajärjedCDU-CSU valimistulemus 33,8% oli 60 aasta madalaim, kuigi nad võitsid 2005. aastaga võrreldes juurde 13 kohta. SPD sai oma ajaloos kõige kehvema tulemuse, kaotades 76 kohta ja saades vaid 23% häältest. Samas teised parteid – FDP, Rohelised ja Vasakpartei – võitsid kohti juurde. FDP saavutas 14,6% partei ajaloos parima tulemuse. Valimiste tulemusena võitsidki CDU-CSU ja FDP enamuse (332 kohta) ja moodustasid uue koalitsiooni. Kui nad polnuks enamust saavutanud, kerkinuks päevakorrale suure koalitsiooni (CDU-CSU/SPD) jätkamine. Valgusfoorikoalitsiooni (SPD-FDP-rohelised) moodustamise välistas FDP juht Guido Westerwelle.[7] Viited
|