|
Aafrika punane tee   Aafrika punane tee ehk rooibos on tee-punapõõsa lehtedest valmistatav tee. Rooibos on Lõuna-Aafrikas juba sajandeid populaarne olnud, tänapäeval juuakse seda üle maailma. Tootmine ja töötlemineTee-punapõõsa peamine kasvatusala asub väikeses mägises piirkonnas Lõuna-Aafrika Vabariigi lääneosas Cederbergi piirkonnas.[1] Tee-punapõõsa lehtedest valmistatakse kaht tüüpi rooibost: punast ja rohelist. Laiemalt on levinud punane rooibos. Selle valmistamiseks lastakse purustatud lehemassil käärida, et tekiks teele iseloomulik punakaspruun värvus ning maitse täiustuks. Oksüdeerimata, nn rohelise rooibose tootmine sarnaneb rohelise tee tootmisega ning kuna protsess võtab enam aega, on sellisel moel valminud tee kallim kui traditsiooniline. Maitse poolest on roheline rooibos linnase- ja vähesel määral rohuse maitsega ning erineb mõnevõrra punasest teest.[2] Teelehtedest valmistatakse tänapäeval ka rohelist teepulbrit ja ekstrakti ning kasutatakse seda maitse- ja värvainena toiduainetööstuses.[3] ValmistamineRooibost valmistatakse samamoodi kui musta teed, lisatakse piim ja suhkur. Teed võib juua sidruniviiluga ja lisada magustamiseks suhkru asemel mett. Rooibost serveeritakse ka espressona, latena, cappuccino’na ja jääteena.[4] Keemiline koostisVärske tee-punapõõsa leht sisaldab rikkalikult C-vitamiini[5], kuid tee valmistamise protsessis see kaob. Rooibose tee ei sisalda kofeiini[6] ning võrreldes musta või rohelise teega on selles vähe parkaineid (tanniini).[5] Samuti leidub rooiboses polüfenoole, flavonoide, dihüdrokalkoone[7][8] ja aspalatiini.[9] Töödeldud teelehed ja -varred sisaldavad bensoehapet ja kaneelhapet.[10] KlassifikatsioonRooibos on jaotatud klassidesse lehtede sisalduse järgi teesegus. Suurem lehtede sisaldus annab teele tumedama värvuse, rikkama maitse ja vähem „tolmuse“ järelmaitse. Kõrgekvaliteediline rooibos eksporditakse Euroopa turgudele ning kohalikele turgudele see ei jõua. Ajalugu1772. aastal pani Rootsi loodusteadlane Carl Thunberg tähele, et kohalikud inimesed teevad teed taimest, mis on tee-punapõõsa sugulane. Kohalikud inimesed lõikasid mägedes kasvavatelt taimedelt peeneid nõelataolisi lehti, panid lehekimbud riidest kottidesse ning vedasid need eeslite abil järskudelt nõlvadelt alla. Pärast seda raiuti lehti kirvega väiksemaks ja lömastati haamritega ning jäeti siis päikese kätte kuivama. Rooibost hakkasid jooma ka kohalikud Hollandi asunikud kui alternatiivi mustale teele. Rooibose tööstusliku kasvatamise suurimaks takistuseks oli see, et talunikud ei suutnud tee-punapõõsa seemneid idandada ning seemneid oli ka keeruline leida. 20. sajandi alguses hakkasid kohalik asunik Benjamin Ginsberg, teadlane Pieter Lafras Nortier ja talunik Olof Bergh tegelema rooibose tööstusliku tootmise väljaarendamisega. Rooibose nime kaitseLõuna-Aafrika kaubandus- ja tööstusministeerium on 6. septembril 2013 välja andnud reeglid, millega kaitstakse ja piiratakse nimetuste „rooibos“, „red bush“, „rooibostee“, „rooibos tea“, „rooitee“ ja „rooibosch“ kasutamist, et eristada tee-punapõõsa lehest valmistatud teed muudest teedest. Samuti on reeglites toodud juhised ja piirangud selle kohta, kuidas toodetes, mis sisaldavad rooibost, peaks seda nimetust kasutama.[11] Viited
|
