Agrigento halduspiirides asuvad järgmised fraktsioonid: Favara, Fiumenaro, Giardina Gallotti, Montaperto, San Leone Mosè, San Michele, Villaseta.
Loodus
Strateegiliselt tähtsal mäeahelikul asuva Agrigento territooriumil voolavad Sant’Anna ja Akragase jõed, edelapiiriks on Vahemere rannik.
Kolmekümne aasta (1961–1990) vaatluste andmetel on kõige jahedam kuu jaanuar (keskmine temperatuur +11,00 °C) ja kõige soojem kuu august (keskmine temperatuur +28,5 °C).
Ajalugu
Linnal on selle pika ajaloo jooksul olnud neli nime: Ἀκράγας (Akragas) kreeklastele, Agrigentumroomlastele, Kerkent või Gergentaraablastele; normannideleGirgenti. Kuni 1929. aastani oli linnal sama nimi, mis rooma ajalgi, Agrigentum. Praeguse nime, Agrigento, sai linn 1927. aasta 16. juuni kuningliku dekreediga.[4]
Agrigento polise asutajateks olid Gelast pärit kreeka kolonistid, kes andsid asulale nimeks Akragas.
Esimese Puunia sõja ajal võitlesid linna pärast roomlased ja kartaagolased. 262. aastal eKr piirasid roomlased linna sisse ning vallutasid selle pärast kartaagolaste abijõudude purustamist 261. aastal eKr. Linna elanikkond müüdi orjusesse. Teise Puunia sõja ajal (218–201 eKr) võitlesid Rooma ja Kartaago linna pärast taas. Roomlased vallutasid linna 210. aastal eKr ja andsid sellele nimeks Agrigentum. 205. aastal eKr vallutasid kartaagolased linna küll tagasi, kuid rahulepinguga jäi linn Rooma valdusse. Linna elanikud said Rooma kodakondsuse pärast Julius Caesari surma 44. aastal eKr.
De Miro Ernesto, La Valle dei Templi, Saggi di Pierluigi Cervellati, Nicolò D'Alessandro e Graziella Fiorentini, Palermo 1994
Ercoli Laura, Gli ipogei dell'antica Akragas in rapporto all'assetto geostrutturale della formazione di Agrigento, VIII Congresso Scienze della terra e trasformazione antropiche – Un rapporto in evoluzione, Roma 21–23 gennaio 1994
Griffo Pietro, "Akragas /Agrigento" – La storia, la topografia, i monumenti, gli scavi. –
Prescia Renata, Il Tempio della Concordia ad Agrigento. Dalla utilizzazione degli spazi al restauro dell'ideale greco-classicista, s.l. 2002, Estratto da: Quaderni dell'Istituto di Storia dell'Architettura – Dipartimento di Storia dell'Architettura, Restauro e Conservazione dei Beni Architettonici – Nuova serie, fascicolo 34–39 (1999–2000)
Ruggieri Tricoli Maria Clara, Agrigento: una proposta per la chiesa di S. Caterina e un museo (tesi di laurea di Angelo Lezza; relatore: Maria Clara Ruggieri Tricoli; A. A. 1994–95), Palermo 1995