|
Alfonso Robelo Luis Alfonso Robelo Callejas (sündinud 11. oktoobril 1939 Leónis) on Nicaragua ärimees ja poliitik, Nicaragua hunta liige aastail 1979–1980.[1] EluluguAlfonso Robelo sündis 1939. aastal Leónis ja kasvas üles jõukas peres, pärides taimeõli tootmisega tegeleva ettevõtte.[2] Ta lõpetas 1961. aastal Rensselaeri Polütehnilise Instituudi ja sai keemiainseneri kraadi. Aastail 1970–1872 oli ta Kesk-Ameerika ülikooli rektor. 1975. aastast töötas ta Nicaragua Arengu Instituudis, edendades väikeettevõtlust ja Somozadest sõltumatut põllumajandust.[3] Pärast Pedro Joaquín Chamorro Cardenali tapmist 1978. aastal algas Nicaragua revolutsioon. Alfonso Robelo oli üks kahest Nicaragua Demokraatliku Liikumise asutajast, rajades selle peamiselt ärimeeste, spetsialistide ja töösturite partei aastal 1979. Seejärel arreeeriti ta korduvalt kui valitseva režiimi vastane. Robelo abiellus Indiana Cardenal Calderaga, nad said neli last: Indiana Margarita, Luis Alfonso, Eliza ja Alejandra. Poliitiliste segaduste periood tõi kaasa nende abielu purunemise ja lahutuse.[4] Kui Daniel Ortega juulis 1979 sandinistide väed võidukalt Managuasse juhatas, moodustati Somoza režiimi asemele koalitsioonivalitsus. Robelo esindas selles Nicaragua Demokraatliku Liikumist (hispaania keeles: Movimiento Democrático Nicaragüense, MDN). Lisaks temale olid Rahvusliku Ülesehitamise Huntas (hispaania keeles: Junta de Gobierno de Reconstrucción Nacional, JGRN) veel Daniel Ortega Sandinistlikust Rahva Vabastamise Rindest (hispaania keeles: Frente Sandinista de Liberación Nacional, FSLN), Moisés Hassan Morales, sandinistlikult meelestatud Isamaalisest Rahvarindest (hispaania keeles: Frente Patriotico Nacional, FPN), Violeta Chamorro, Demokraatlikust Vabastusliidust (hispaania keeles: Unión Democrática de Liberación, UDEL) ja Sergio Ramirez Mercado Kaheteistkümne Grupist (hispaania keeles: El Grupo de los Doce).[5] Hunta lubas algselt rahvale sõltumatut kohtusüsteemi, vabasid valimisi, ettevõtlusvabadust ja ajakirjandusvabadust. Neile olid abiks 18-liikmeline kabinet ja 33-liikmeline nõukogu, mis kokku esindasid Nicaragua ühiskonda laiapõhjaliselt.[6] Esimene võimuloleku aasta tõi kaasa aga riigi vaesumise ja see tekitas võimulolijais veendumuse, et riigi jõukuse taastamiseks on vaja asuda marksistlikule rajale.[7] Sandinistid asusid peagi tele- ja raadiojaamasid üle võtma ning ajalehti tsenseerima.[6] Sandinistide iidoli Fidel Castro eeskujul seati riigis sisse marksistlik riigikord, mis sarnanes Kuuba omaga. Nicaragua hakkas mitmes mõttes üha enam sarnanema politseiriigiga.[7] Vaatamata sellele, et sandinistid soovisid tihedamaid sidemeid Nõukogude blokiga ja levitasid riigis marksistlikku ideoloogiat, erinesid nad siiski enamikust taolistest riikidest, kuna ajasid ranget neutraliteedipoliitikat ning jätkasid Ameerika Ühendriikidega nii diplomaatilist, majanduslikku kui ka sõjalist koostööd.[8] Märtsis 1980 sõlmis FLSN Nõukogude Liiduga mitu lepingut, mistõttu toonane USA president Jimmy Carter, kes algul oli sandinistide valitsuse abistamist toetanud, andis CIA-le volitused toetada Nicaragua opositsioonijõude.[9] 22. aprillil 1980 astus Alfonso Robelo oma kohalt huntas tagasi, järgides Violeta Chamorro eeskuju. See tõi kaasa tagakiusamise ning 1982. aastal takistati igati tema katseid välismaale suunduda. Viimaks sunniti ta maalt pagema ja tema varad konfiskeeriti. Maalt lahkunud Robelo asus koostööd tegema contrate liikumisega. Ta leidis varjupaiga Costa Ricas. Kuigi ta ei panustanud liikumisse kuigi palju ega kuulunud ka selle juhtkonda, oli tema kui endise valitseva hunta liikme panus opositsiooniliikumisse oluline. 1988. aastal teatas Costa Rica president Óscar Arias Sánchez, et tema riik contrate juhtidele varjupaika enam ei anna. Kuna aga Robelo teine naine, kes oli Costa Rica kodanik, oli rase ja keeldus maalt lahkumast, taandus Robelo poliitikast.[10] Violeta Chamorro valitsus määras ta Costa Rica suursaadikuks. 1993. aastal oli ta saatkonna juures tekkinud pantvangikriisis üks pantvange. Viited
|
