|
AllhangeAllhange (inglise k. subcontract) on detailide või valmistoodangu valmistamine ning ka teenuse osutamine teisele ettevõttele. Allhange on ettevõtte valitud funktsioonide osaline või täielik siirdamine firmast väljapoole, mille käigus teatud osa kohustusi ja ülesandeid täidab alltöövõtja.[1] Allhanketöö on eriti levinud komplekssetes projektides, näiteks ehituses ja infotehnoloogiliste lahenduste pakkumises.[1] Allhange on väga kasulik ettevõtetes, kus tegevuste mitmekesisus on liiga suur ühe töövõtja valdamiseks. Allhangete sõlmimise eesmärk on kas vähendada kulusid või vähendada ja hajutada riske.[2] Allhanked võimaldavad ka liiderfirmal keskenduda oma põhitegevusele ning suurendada seeläbi kasumit.[3] Kulude kärpimine ja selle tagajärjedAllhange on soodne kulude kokkuhoiule, kuid kvaliteedi seisukohalt tähendab seda, et kontroll komponentide kvaliteedi üle nõrgeneb ning ettevõtte või brändi omanik näeb vaid lõpptulemust.[4] Toote kui terviku eest vastutab allhanke tellija. Samuti on hanketöö teostaja iseseisev areng pärsitud ning toote väärtus langenud. Kulude kokkuhoiu eesmärgil on sage vähem arenenud riikides töötingimuste madal tase, Lääne mõistes lausa inimõiguste rikkumine. Töötajad on olukorras, kus tööolud on problemaatilised – ülekuumenenud vabrikuruumid, pikad tööpäevad ja madalad palgad.[3] Sellised näited tulevad sageli Aasiasse viidud riide- ja jalatsitootmisest, kus leiab aset töötajate ekspluateerimine. Sellise negatiivse näitena on tähelepanu pälvinud nt Nike tehased Indoneesias.[5] AlltöövõtjadEnamasti nähakse alltöövõtjaid kui alluvaid, kellel puudub mõju suuremale terviklikule struktuurile. Sageli on see tõsi, ehkki palju sõltub positsioonist tootmisahelas. Samas on leitud, et mõned allhankes osalevad tootjad omavad olulist võrgustikke ühendavat rolli. Nendeks on:
Allhanke võrgustikudAllhanke võrgustikud on oluliseks koostöövormiks tööstusaladel (ID – industrial district) ning ka rahvusvahelistes ettevõtetes, kus suurkorporatsioonid tegutsevad globaalsel skaalal. Euroopas muutus allhangete teostamine mastaapseks 70ndatel, mil seda hakati kasutama peamiselt autotööstuses. Kõige enam sai alltöövõtmine Euroopas populaarseks Prantsusmaal, kus suurkorporatsioonid said riikliku majanduspoliitika oluliseks osaks.[6] Kui toote müüki aga korraldab peatöövõtja ehk liiderfirma, dikteerides hinda tööd teostavatele madalama turujõuga ettevõtetelt, on tegu vertikaalsete suhetega.[7] Eesti seos allhangetegaEestit on sageli ajakirjandusmaastikul nimetanud allhankemaaks.[8] Võrreldes Lääne-Euroopaga on Eestis madalamad palgad, mis tingib ka allhankeid. Samuti puuduvad ettevõtetel mitmesugused tõkked Eestiga äri ajamises, soodne on Eesti lihtne kindel maksusüsteem. Mitmed Eestis kanda kinnitanud Soome rõivafirmad eelistavad Eestit Hiinale eelkõige lühema tarneahela tõttu. Ehkki palgatase on Eestis Hiinaga võrreldes kõrgem, võimaldab lähedus toota mitmekesisemaid tooteid. Hiina oleks eelistatud vaid suure hulga ühesuguste toodete tarnimisel.[9] Üha enam on siiski kujunemas arusaam, et Eesti pole enam pelgalt allhankemaa. Analüütikud leidsid pea pooltteist tuhandet ettevõtet küsitledes, et kõikidest firmadest, kes ekspordiga tegelevad, on vaid 9 protsenti neid, kes teevad ülekaalukas mahus või peamiselt allhankeid.[10] Ka allhanketööd on muutunud oma iseloomult – kasvanud on toodete või teenuste lisandväärtus, tootearendus koos tellijaga ning suurenenud on ka vastutus tarneahela eest.[10] Samuti on toodud välja, et allhanked on aeglaselt asendumas niinimetatud targa äriga, kus teenitakse ainulaadsete oskuste ja teadmiste pealt.[11] Viited
|
