Béla Tarr

See artikkel vajab ajakohastamist. (Detsember 2022) Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Béla Tarr (sündinud 21. juulil 1955 Ungaris Pécsis) on ungari filmilavastaja.

Tarr sündis Pécsis, ent tema lapsepõlv möödus Budapestis. 16-aastaselt tegi ta oma esimesed harrastuslikud dokumentaalfilmid Ungari tööliste ja vaeste inimeste elust. Tarr on väitnud, et tahtis saada filosoofiks ning et pidas filmitegemist hobiks, ent pärast esimeste 8-millimeetriste lühifilmide valmimist ei olevat teda lubatud ülikooli, mistõttu valis ta režissöörikarjääri.

Oma varaste filmidega pälvis Tarr Béla Balázsi nimelise filmistuudio tähelepanu. Filmistuudio aitas 1977. aastal rahastada 22-aastase Tarri mängufilmidebüüti "Családi tűzfészeki" ("Perekondlikku tulepesa"). Filmi võtted tehti kuue päevaga, kasutades vabatahtlikke harrastusnäitlejaid. Film esilinastus 1979. aastal.

Pärast filmi "Családi tűzfészek" valmimist astus Tarr Budapesti Teatri- ja Filmikunsti Ülikooli. 1980. aastal valmis tema järgmine film "Szabadgyalog" ning 1981. aastal "Panelkapcsolat". Viimases kasutas Tarr esimest korda peaosades kutselisi näitlejaid.

1982. aastal ekraniseeris ta Shakespeare'i draama "Macbeth", mis tõi kaasa suured muutused Tarri lavastajaesteetikas. Film koosneb ainult kahest kaadrist: esimene on 5, teine 67 minutit pikk. Senine realistlik lähenemine muutus metafüüsilisemaks ning meenutas Andrei Tarkovski filme. Tarr ise on oma peamiseks mõjutajaks ja eeskujuks pidanud Rainer Werner Fassbinderit.

Pärast 1984. aasta filmi "Őszi almanach" ("Sügise almanahh") alustas Tarr filmi "Kárhozat" ("Needus", 1988) stsenaariumi kirjutamisel koostööd Ungari romaanikirjaniku László Krasznahorkaiga. Krasznahorkai eepilise romaani "Sátántangó" ("Saatanatango") ekraniseeringu valmimine võttis aega üle seitsme aasta; see 415-minutine mustvalge film esilinastus 1994. aastal. Tegu on Tarri ühe olulisima filmiga, mis räägib Ida-Ungari tühjenenud kolkaküla viimastest asukatest ning ühitab eri ajatasandeid, tegevusliine ja vaatenurki.

1995. aastal valmis veel lühifilm "Utazás az alföldön", ent järgmine pikem film "Werckmeister Harmóniák" ("Werckmeisteri harmooniad") linastus alles 2000. aastal. Mõlemas filmis on enamik kaadreid väga pikad: kaamera liigub stseenist stseeni, ringleb ümber tegelaste ning saadab neid pikalt.

Tarri järgmine, George Simenoni romaani järgi loodud film "A Londoni férfi" ("Mees Londonist") oleks pidanud valmima 2005. aastal, ent lükkus kaks aastat edasi produtsent Humbert Balsani enesetapu tõttu. Film esilinastus 2007. aastal Cannes'i filmifestivalil ja jõudis filmilevisse 2008. aastal.

2011. aastal valmis film "A Torinói ló" ("Torino hobune"), mis Tarri sõnutsi pidi jääma ta viimaseks linateoseks.^[1][2]

1990. aastast on Béla Tarr külalisõppejõud Berliini Filmi- ja Televisiooniakadeemias, 1997. aastast Euroopa Filmiakadeemia liige. 10. mail 2012. aastal esitles Béla Tarr Horvaatia pealinnas Zagrebis filmiaspirantuuri õppekava (postgraduate'i). Tarr õpetas üliõpilasi nii Splitis ^[3] kui ka Sarajevos ^[4].

• 1977 "Családi tűzfészek" ("Perekondlik tulepesa")
• 1981 "Szabadgyalog"
• 1982 "Panelkapcsolat"
• 1985 "Őszi almanach" ("Sügise almanahh")
• 1988 "Kárhozat" ("Needus")
• 1994 "Sátántangó" ("Saatanatango")
• 2000 "Werckmeister harmóniák" ("Werckmeisteri harmooniad")
• 2007 "A Londoni férfi" ("Mees Londonist")
• 2011 "A Torinói ló" ("Torino hobune")

• 1982 "Macbeth"

• 1978 "Hotel Magnezit"
• 1995 "Utazás az alföldön"
• 2004 "Visions of Europe"
  • lõik "Prologue"

• 1990 "City Life"
  • lõik "Az utolsó hajó" ("Viimane paat")

Susan Sontag on Béla Tarri pidanud üheks moodsa kino päästjaks, lisades, et ta vaataks filmi "Sátántangó" meelsasti kord aastas.^[5][6] Tarri olulist mõju oma hilisematele filmidele on esile tõstnud Gus Van Sant,^[7] kes hakkas ülipikki kaadreid kasutama filmis "Gerry".

• Béla Tarr andmekogus IMDb (inglise)
• Tõnu Karjatse. Béla Tarr maalib ­kaameraga freskosid Eesti Ekspress, 24. juuli 2008 (intervjuu Béla Tarriga)