Basiilika

Mitte segi ajada basiilikuga

Basiilika (kreeka stoa basilikē 'kuninglik koda') on pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotatud hoone tüüp, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akenderea ehk valgmiku. Juhul, kui need aknad puuduvad, on tegemist pseudobasiilikaga.

Vana-Kreekas oli basiilika basileuse valitsushoone. Vana-Roomas kasutati basiilikat kohtu- ja turuhoonete juures. Antiikbasiilika ühes otsas paiknes portikus ja teises apsiid, kus asus kohtuniku iste või jumala kuju.

Vanim säilinud basiilika on Rooma Basilica Porcia (184 eKr).

Rooma basiilikad said varakristlaste kogunemiskohtadeks. Hiljem muutus see hoonetüüp kirikute arhitektuuris valdavaks. Eriti suurejoonelised olid keskaegsed romaani ja gooti basiilikad.

Tüüpilises kirikubasiilikas asuvad apsiidi ja pikihoone vahel kooriruum ja risthoone ehk transept. Rist- ja pikihoone ristumiskohas moodustuva nelitise kohal asub kesktorn.

• kolmekirikubasiilika
• Pseudobasiilika

•  Basiilika – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis