|
Bergamasca  Bergamasca on muusikaline teema, mis esineb nii meloodiana kui ka akordijärgnevusena kordudes (ostinato) ja mis oli instrumentaalmuusikas variatsioonide alusena kasutusel 16. sajandi lõpul ja 17. sajandil. Teema on nime saanud samanimelise Bergamost pärit rustikaalse tantsu järgi, mida tantsiti 16. sajandil. TaustTantsu mainitakse William Shakespeare'i näidendi "Suveöö unenägu" V vaatuses, kus seda peaksid tantsima näitlejatest käsitöölised, st matsid. Tantsu pakub välja Bottom:
ning Theseus vastab " ... But come, your Bergomask: let your epilogue alone" ning järgneb tants.[1] Bergamot seostati ka commedia dell'artega ja Arlekiini tegelaskujuga[2]. Bergamot ja sedakaudu bergamascat on seetõttu seostatud koomilise karakteriga ja klounaadiga[3]. Bergamasca ei saanud kunagi õukonnatantsuks, kuid oli 17. sajandil populaarne instrumentaalseadete materjal. Muusika Bergamasca akordijärjestus on korduv I–IV–V–I:[4] │⎸ I IV V I I IV V I :⎹⎸ ja see on üks vanemaid ja lihtsamaid teemasid. Ülemise hääle meloodia oli lihtne dd-ee-dd-b/dd-cb-aa-g, viis ja bass olid mõlemad mažoorsed ja 4/4 taktimõõdus. See muster paistab olevat aga välja kujunenud alles 17. sajandil, sest varaseimad bergamascaks tituleeritud teosed, Giacomo Gorzanise "Saltarello dito il bergamasco" lautole kogumikus "Il terzo libro de intabolatura di liuto" (1564) ja kaks Filippo Azzaiolo villotat 1569. aasta kogumikust "Villote del Fiore alla Padoana con Bergamasche" ei vasta sellele muusikalisele materjalile täpselt. Esimene nimetatuist, Gorzanise lautopala kordab pärast kahetaktilist sissejuhatust lühikest fraasi viis korda ja teist pikemat sama arv kordi, lõpetades pala mõõdutundetult pika lõpufraasiga. See ei ole nagu rahvalaul, vaid nagu veneetslase satiiriline illustratsioon kirjaoskamatust matsist - tobedad kordused ja pretensioonikas lõpp[3]. Bergamasca teemale on komponeerinud sellised 17. sajandi heliloojad nagu Lodovico Grossi da Viadana (Sinfonia "La Bergamasca", 1610), Salomone Rossi (Sonata duodecima sopra la Bergamasca, 1642), Marco Uccellini (Aria Quinta: Sopra la Bergamasca, 1642), Gasparo Zanetti (kogumikus "Il Scolaro", 1645), Samuel Scheidt, Gregorio Strozzi, Dietrich Buxtehude, Giovanni Battista Vitali ja Valentin Rathgeber. Girolamo Frescobaldi (1635) ja Giovanni Battista Fasolo (1645) kirjutasid keerukaid kontrapunktilisi bergamasca'sid, milles algmaterjali tantsuline karakter on äratundmatu. Johann Sebastian Bach kasutab bergamasca teemat Goldbergi variatsioonide lõpu-Quodlibet's. Hilisemas muusikasUuemast muusikast seostuvad bergamasca nimega Claude Debussy "Suite bergamasque" (1890) ja Gabriel Fauré "Masques et bergamasques" (1919), kuid hoolimata nimest ei kasuta need ülalanimetatud bergamasca teemat, vaid mõlemad on inspiratsiooni leidnud Paul Verlaine'i luuletusest "Clair de lune", milles mineviku hämarusse jäänud tantsu nime kasutatakse unenäolisuse võrdpildina[5]:
Viited
KirjandusVälislingid
|
