|
David Woodard
David Woodard (ⓘ; sündinud 6. aprillil 1964) on ameerika dirigent ja kirjanik. 1990. aastatel võttis ta kasutusele termini prequiem, mis on sõnadest preemptive ja requiem moodustatud kohversõna, et kirjeldada tema budistliku tava järgimist komponeerides kellelegi või millelegi pühendatud muusika, mida esitatakse subjekti teemaks olemise ajal või vahetult enne selle haihtumist unustusse.[1][2] Woodard on töötanud dirigendi ja muusikajuhina Los Angeles mälestusteenistustel, mille hulka kuulus 2001. aastal peetud tsiviiltseremoonia praeguseks tegevuse lõpetanud köisraudteefirmas Angels Flight, et mälestada õnnetuses hukkunud Leon Praporti ja austada tema vigastada saanud leske Lolat.[3][4] Woodard on dirigeerinud ka eluslooduse reekvieme, sealhulgas California pruuni pelikani mälestuseks rannikuastangul, millelt loom alla kukkus.[5] Woodard on laialt tuntud selle poolest, et ta on replikeerinud "Dreamachine'i", mis on kergelt psühhoaktiivne lamp, mida on eksponeeritud kunstimuuseumides üle kogu maailma. Saksamaal ja Nepalis teatakse tema panust kirjandusajakirja Der Freund, milles on avaldatud tema artikleid liikidevahelisest karmast, taimeelu teadlikkusest ja Paraguays asuvast Nueva Germania kolooniast.[6] HaridusWoodard omandas hariduse Sotsiaaluuringute Uues Koolis ja California Ülikoolis Santa Barbaras.[7] Nueva Germania2003. aastal valiti Woodard Juniper Hillsi (Los Angelese maakond California osariigis) volikogu liikmeks. Seal pakkus ta välja sõprussuhete loomise Nueva Germania linnaga Paraguays. Oma plaani elluviimiseks reisis ta viimsesse veganluse/feminismi utoopiasse ja kohtus kohalike omavalitsuse juhtidega. Pärast külastust otsustas ta sõpruslinnade ideest loobuda, kuid leidis sealsest kogukonnast teema, mida hiljem edasi uurida järgnevateks kirjatöödeks. Eriti huvitasid teda prototranshumaansed ideed spekulatiivsest planeerijast Richard Wagnerist ja Elisabeth Förster-Nietzschest, kes koos oma abikaasa Bernhard Försteriga rajas koloonia ja elas seal aastatel 1886–1889.[7]  2004–2006 juhtis Woodard paljusid ekspeditsioone Nueva Germaniasse, võites sellega USA asepresidendi Dick Cheney poolehoiu.[9] 2011. aastal andis Woodard Šveitsi ajakirjanikule ja kirjanikule Christian Krachtile loa avaldada mahuka personaalse kirjavahetuse, mis puudutas Nueva Germaniat.[10] See avaldati kahes osas Hannoveri ülikooli ajalehes Wehrahn Verlag.[11] Kirjavahetust kommenteeris Frankfurter Allgemeine Zeitung: "(Woodard ja Kracht) kustutavad piire elu ja kunsti vahel."[12] Der Spiegel kirjutas, et esimene osa, "Five Years", 1. kd,[13] on "spirituaalne eeltöö" Krachti järgnevale romaanile "Imperium".[14] Andrew McCanni sõnas: "Kracht oli Woodardi kaaslane reisil asukohta, kus põliselanike järglased elavad drastiliselt halbades tingimustes. Nagu kirjavahetus illustreeris, aitas Kracht kaasa Woodardi soovile arendada kogukonna kultuurilist profiili ja ehitada miniatuurne Bayreuthi oopermaja paika, mis oli kunagi olnud Elisabeth Förster-Nietzsche perekonna elukohaks."[15] Viimastel aastatel on Nueva Germania saanud paljude hingeliste rännakute sihtkohaks tänu majutuskohtadele ja isetehtud ajaloolisele muuseumile. DreamachineAastatel 1989–2007 ehitas Woodard replikatsioone Dreamachine'ist,[16] mis on stroboskoopiline aparaat leiutatud Brion Gysini ja Ian Sommerville poolt. Aparaat sisaldab piltidega silindrit, valmistatud vasest või paberist, mis pöörlevad ümber elektrilambi, ja vaadeldes seda suletud silmadega, võib masin esile kutsuda mentaalseid hallutsinatsioone, mis on võrreldavad narkojoobega või unenäo nägemisega.[17][18] Pärast Dreamachine'i kaasamist 1996. aastal toimunud William S. Burroughsi LACMA visuaalses retrospektiivis "Ports of Entry"[19][20] sai Woodard autoriga sõbraks ja kinkis talle 83. (ja ühtlasi viimaseks jäänud) sünnipäevaks Bohemian Modeli, paberist Dreamachine'i.[21][22] Sotheby müüs endise masina enampakkumisel erakogusse 2002. aastal ja viimati nimetatud masin asub Spenceri kunstimuuseumis, pikaajalise laenuna Burroughsi varalt.[23] Viited
Välislingid
|
||||||||||
