|
Davy Jones
David Thomas Jones (30. detsember 1945 – 29. veebruar 2012) oli Inglismaalt pärit näitleja ja poplaulja. Ta on eelkõige tuntud ansambli The Monkees liikmena, kuid tal oli ka oma plaadifirma. LapsepõlvDavy Jones sündis 30. detsembril 1945 Inglismaal Manchesteri Openshaw' rajoonis aadressil 20 Leamington Street. 11-aastaselt alustas ta näitlejakarjääri, esinedes Briti teleseriaalis "Coronation Street", mille tootjaks oli telekanal Granada Television. Võtted toimusid Manchesteris telestuudios Granada Studios. 1961. aastal ehk sarja teisel hooajal mängis Jones Ena Sharplesi pojapoega Colin Lomaxit.[1] Veel on ta esinenud BBC politseisarjas "Z-Cars". Kui Jones oli 14-aastane, suri tema ema kopsuemfüseemi tagajärjel, pärast seda loobus Jones sarjades esinemisest.[1] Näitleja- ja muusikukarjääri algusMuusikali "Oliver!" osatäitjate otsingu proovi ajal võttis Fosteriga ühendust tema sõber, kes töötas West End of Londonis. Foster vastas: "Laps on olemas." Jones sai Artful Dodgeri rolli.[2] Ta mängis seda rolli Londonis ja siis Broadwayl ning ta esitati kandidaadina Broadway teatri Toni auhinnale. 9. veebruaril 1964 esines ta meelelahutussaates "The Ed Sullivan Show" koos Georgia Browniga, kes täitis Broadway "Oliveri!" produktsioonis Nancy rolli. Samas osas tegi The Beatles oma esimese ülesastumise. Selle õhtu kohta on Jones öelnud: "Ma jälgisin The Beatleseid lava küljelt, nägin, kuidas tüdrukud hullusid ja ma ütlesin endale, see ongi see, millest ma tahan osa saada."[3] Pärast esinemist "The Ed Sullivan Show's" sõlmis Jones lepingu Ward Sylvesteriga Screen Gemsi filmistuudiost (siis oli selle nimi Columbia Pictures). Pärast seda järgnes paar esinemist Ameerika televisioonis, kus Jones sai rolli sarjades "Ben Casey" ja "The Farmer's Daughter".[4] 14. augustil 1965 jõudis Jones edetabelisse Hot 100 singliga "What Are We Going To Do?". 19-aastane laulja sõlmis koostöölepingu Colpix Recordsiga, plaadifirmaga, mille omanik on Columbia.[5] Tema esimene album "Davy Jones", samalt plaadifirmalt, ilmus varsti pärast (CP493)-d.[6] 1967. aastal anti album (vaid monoheliga) välja Suurbritannias Pye Recordsi plaadifirma all (NPL 18178).[6] The Monkees Aastatel 1966–1971 kuulus ta pop-rokkansamblisse The Monkees, mille nimi on inspireeritud samanimelise telesarja järgi. Sarja tootja oli Screen Gems ning Jones oli eelvalitud, sest ta oli ainus Monkee, kellel oli leping sõlmitud stuudioga, kuid siiski pidi ta vastama produtsentide Bob Rafelsoni ja Bert Schneideri nõudmistele.[7] Jones laulis mitme The Monkeesi loo salvestusel põhivokaali, nende hulgas näiteks "I Wanna Be Free" ja "Daydream Believer".[7]  NBC telesari oli ja jäi populaarseks kuni sündikatsioonini. Bänd läks laiali 1971. aastal, 1974. aastal moodustasid Jones koos Micky Dolenzi ja Monkeesile laulusõnu kirjutanud Tommy Boyce'i ja Bobby Hartiga lühiealise ansambli Dolenz, Jones, Boyce & Hart.[7] 23. veebruaril 1986 toimus MTV-s telesarja "Monkees" maraton ("Pleasant Valley Sunday"), mille kutsus esile suur Monkeesi vaimustuse laine (nn "Monkeemania"), mida ei olnud nähtud isegi bändi hiilgeaegadel. Aastatel 1986–1989 liitus Jones Dolenzi ja Peter Torkiga, et tähistada bändi järjekordset tähetundi ning ka ansambli 20. aastapäeva. Ilmusid nii uus esi-20 hitt "That Was Then, This Is Now" (Jones selles laulus kaasa ei teinud) kui ka album "Pool It!".[7] Monkees tegutses kuni 1996. aastani, mil ansambli 30. aastapäeva tähistamiseks Jones, Dolenz, Tork ja Michael Nesmith taas ühinesid. Ansambel andis välja albumi "Justus", mis on esimene pärast 1967. aastal ilmunud albumit "Headquarters", kus bändi liikmed ise kõiki instrumente mängivad. See jäi ka viimaseks korraks, mil kõik neli bändiliiget koos esinesid.[7] 2011. aasta veebruaris kinnitas Jones kuulujuttu järjekordsest Monkeesi kokkutulekust. Ta ütles uudistelehele Disney Backstage Pass, et "Monkeesi taasühinemisest umbes järgmisel aastal USA ja Suurbritannia turnee jaoks on juttu tulnud. Te kuulete kõiki neid häid lugusid raadiotes, reklaamides, filmides, peaaegu kõikjal."[8] Turnee (Jonesi viimane) toimus nime all An Evening with The Monkees: The 45th Anniversary Tour.[9] Karjäär pärast Monkeesi  1967. aastal avas Jones oma esimese poe Zilchi New Yorgi Greenwich Village'is aadressil 217 Thompson Street. Pood müüs moodsaid rõivaid, aksessuaare ning lubas klientidel rõivaid oma maitse järgi disainida. Pärast 1971. aastal toimunud The Monkeesi laialiminekut tegeles Jones Los Angeleses pingsalt New Yorgi stiilis tänavaturu "The Street" käivitamisega, mis läks talle maksma umbes 40 000 dollarit.[10] Veel tegi ta koostööd muusikalise juhi Doug Trevoriga telejaama ABC tunniajase saate"’Pop Goes Davy Jones" tarvis, mis tutvustas uusi artiste nagu The Jackson Five ja The Osmonds.[10] Bell Records, mille toodetavat sarja "The Partridge Family" oli saatnud edu, sõlmis 1971. aastal Jonesiga üsnagi paindumatu sooloplaadilepingu.[10] Jonesil ei lubatud ise valida ei ühtegi lugu ega ka produtsenti, mille tulemusel ilmusid mitmed säratud ja konkreetse sihtrühmata salvestised.[10] Tema teine sooloalbum, "Davy Jones" (1971), on märkimisväärne loo "Rainy Jane" poolest, mis jõudis Billboardi edetabelis 52. kohale. Albumi reklaamimiseks esitas Jones sarja "The Brady Bunch" osas "Getting Davy Jones" ühe albumi lugudest "Girl".[10] Kuigi singlil ei olnud erilist müügiedu, muutis just "The Brady Bunchis" osalemine loo Jonesi tuntuimaks soolohitiks.[10] Pärast Monkeesi jätkas Jones oma näitlejakarjääri, mängides kas iseennast või mõnda muud karakterit. Ta esines sarjades "Here Come the Brides", "Love, American Style" ja "My Two Dads".[10] 1972. aastal mängis Jones iseennast tunniajalises animafilmi "The New Scooby-Doo Movies" osas.[10] Jones tegi väikese rolli, mängides iseennast sarja "SpongeBob SquarePants" osas "SpongeBob vs. The Big One".[7] Veel lõi ta kaasa järgmistes sarjades: "Sledge Hammer!", "Boy Meets World, Hey Arnold!", "The Single Guy" (kus teda on segamini aetud Dudley Moore'iga) ja "Sabrina, teismeline nõid".[7] 1971. aastal sarjas "Brady Bunch" esinemisele järgnenud populaarsus tõi Jonesile rolli filmis "The Brady Bunch Movie", kus ta mängis iseennast. Jones laulis oma soolohitti "Girl" ja teda saatis grungeansambel[7] ning seekord õhkasid tema poole mitmed keskealised naised.[7] Peale Jonesi mängisid filmis ka Micky Dolenz ja Peter Tork, kes kehastasid kohtunikke.[7] Pärast Monkeesi naasis Jones mitu korda ka teatrilavadele. Ta esines mitmes lavastuses "Oliver!", kehastades Faginit ning lisaks jagas peaosa koos Micky Dolenziga Harry Nilssoni näidendis "The Point", mis etendus 1978. aastal Londonis Mermaidi teatris.[10] 2001. aastal ilmus Jonesilt album "Just Me", mis sisaldas ainult tema lugusid, mõned kirjutatud just selle albumi jaoks ja teised algupäraselt Monkeesi lood.[11] 2000. aastate alguses võttis ta osa kontserdisarjast "Flower Power", mille kontserdid toimusid Epcoti lille- ja aiafestivali raames – seal esines Jones igal aastal kuni surmani.[12][13] 2006. aasta aprillis salvestas Jones uue singli, "Your Personal Penguin",[14] mille kirjutas lasteraamatute autor Sandra Boynton.[15] 2007. aasta 1. novembril avaldati Boyntoni raamat ja CD "Blue Moo" ning Jonesi leidub mõlemas, nii raamatus kui ka CD-l, kus ta laulab lugu "Your Personal Penguin". Selle koostööga said nad väga lähedasteks sõpradeks. 2008. aasta detsembris nimetas Yahoo! Music Jonesi "kõigi aegade teismeliste iidoliks number 1".[16] 2009. aastal valiti Jones Fox Newsi koostatud edetabelis "10 parimat teismeliste iidolit" teisele kohale.[17] Jones avaldas 2009. aastal kogumiku "She", mis sisaldas klassikaks saanud palu ja 1940.–1970. aastate menulugusid. Hobuste võidusõitPeale selle, et tema kinnisideeks oli meelelahutajakarjäär, olid Jonesi teiseks armastuseks hobused. Teismeliseeas treenis ta end džokiks ning vanemas eas lausus järgmised sõnad: "Ma tegin ühe tohutu vea. Siis, kui The Monkees lõpetas aastatel 1969–1970, oleksin ma pidanud lahkuma Hollywoodist ja tagasi pöörduma võidusõidule. Selle asemel ma ootasin järgmised 10 aastat. Kõik teevad elus vigu ja minu jaoks oli see suurim viga."[18] Ta omandas amatöörsõitja litsentsi ning tegi oma esimese võidusõidu Newburys treener Toby Baldingi jaoks. 1. veebruaril 1996 võitis ta oma esimese võistluse Digpastis.[18] Ta huvitus hobuste omamisest nii USA-s kui ka Inglismaal ning osales Colonial Downsi võidusõidurajal reklaamhäälena USA-s Virginia osariigis.[19] Jonesi auks kuulutas Lingfield Park, et 3. märtsil 2012 saavad kahe esimese sõidu pealkirjadeks "Hey Hey We're The Monkees Handicap" ja "In Memory of Davy Jones Selling Stakes" koos edukate hobustega need võistlused kaasnevad mõnede The Monkeesi suurimate hittide abil võitjate sekka. Selleks võidusõiduks plaaniti lisaks luua tšiili araukaaria kõrvale Jonesi mälestustahvel.[20] Surm2012. aasta 29. veebruari hommikul leiti Jones oma autost, kus ta kurtis rinnavalu ja hingamisraskusi. Ta viidi Martin Memorial Southi haiglasse Stuarti rajoonis Floridas, kus ta aga arterioskleroosist põhjustatud raske südameataki tagajärjel suri.[21][22] IsiklikkuJones oli abielus kolm korda. 1968. aasta jaanuaris abiellus ta salaja Linda Hainesiga. Nende abielu suudeti avalikkuse eest hoida peaaegu 18 kuud. Jonesil ja Hainesil on kaks tütart: Talia Elizabeth (sündinud 2. oktoobril 1968) ja Sarah Lee (sündinud 3. juulil 1971). Abielu lõppes 1975. aastal. Anita Pollingeriga abiellus Jones 24. jaanuaril 1981. Neil on kaks tütart: Jessica Lillian (sündinud 1981) ja Annabel Charlotte (sündinud 1988). Nad lahutasid abielu 1996. aastal The Monkeesi 30. aastapäeva uuesti kokkutulemise turnee ajal. Jones abiellus 30. augustil 2009 Telemundo telesaatejuhi Jessica Pachecoga. See oli Jonesi kolmas abielu. Nad jäid kokku kuni Jonesi surmani. DiskograafiaAlbumid
Singlid
Viited
Kirjandus
Välislingid
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
.jpg)
