|
Eesti Muuseumraudtee Eesti Muuseumraudtee (ka: Lavassaare raudteemuuseum, Kitsarööpmelise raudtee muuseum) on Lavassaares MTÜ-na tegutsev muuseum, mis tutvustab Eesti kitsarööpmelise raudtee ajalugu. Muuseumi väliekspositsioonis on üle 80 ühiku veeremit ning ka 2 km pikkune raudteelõik, mis kulgeb Lavassaare asula ja muuseumi vahet. Suveperioodil sõidab nädalavahetustel muuseumirong. Tegevus, ekspositsioon    Muuseum on loodud 1895–1975 tegutsenud üldkasutatava kitsarööpmelise juurdeveoraudtee ajaloo kajastamiseks.[1] Lisaks sellele kajastub seal ka tööstus- ja militaarraudteede ajalugu Eestis.[1] Ekspositsioonis on üle 80 ühiku kitsarööpmelist raudteeveeremit, sealhulgas viis auruvedurit ning hulk tehnilisi seadmeid.[2] Väliekspositsioonis võib näha unikaalset Saksa väliraudteede vedurit, 19. sajandi lõpus ehitatud kaubavaguneid, 1920.–1930. aastatel ehitatud vaguneid ning ainsat Eesti unikaalset reisivagunit aastast 1939. Peaaegu täies mahus on muuseumis esindatud ka Nõukogude ajastu veerem.[3] Väiksem osa eksponaate on seatud sõidukorda, mida hoitakse tavaliselt 1924. aastal ehitatud ja riikliku mälestisena märgitud veduridepoos. Lisaks asub muuseumiõuel rohkelt erinevaid raudteerajatisi ja haruteid. Endises turbatööstuse elamus paikneb muuseumi siseekspositsioon, kuhu kuulub üle 700 ajaloolise foto, eseme ja dokumendi.[4] Muuseum on kõigile külastajatele avatud suvel ning nädalavahetustel on võimalik muuseumikülastajatel teha ka 2 km rongisõit muuseumist (Müramaalt) Lavassaarde ja tagasi, sõit kestab 25 minutit. Muudel aegadel toimuvad rongisõidud eritasu eest. Paaril päeval kuus veab rongi ka auruvedur. Neid päevi nimetatakse "aurupäevadeks". Sügiseti ja kevaditi on muuseumi võimalik külastada gruppidega eelnevalt registreerides. Talviti on muuseum suletud. PersonalSuurema osa muuseumi tegemistest ja taastamistöödest teevad vabatahtlikud entusiastid oma ressurssidest ja vabast ajast.[5] Muuseumiühingul on alalised liikmed, toetajaliikmed ja välisliikmed. Muuseumraudtee tegevjuht on Mehis Helme.[6] Ajalugu   31. oktoobril 1987 moodustasid huvilised muuseumi loomiseks seltsingu, misjärel algas põhjalikum eksponaatide kogumine. Esimesed kaks veeremieksponaati saadi kohapealt ja järgmised kolm Sindi vabrikust. Ekspositsioon sai aga peatselt uut lisa Kohtla-Järve (hiljem ka Vääna-Jõesuu)[12] valmimata jäänud lasteraudteelt, samuti Turba ja Piusa maardlatest ning mitmelt poolt mujalt Eestist, kus olid eelkõige välja kujunenud ulatuslikud kitsarööpmelised tööstus- ja kindlusraudteed. Kogude täiendamisel on abiks olnud ka Muinsuskaitse Selts ja Tallinna Veduridepoo. Analooge Eestis liikunud veeremile on toodud veel ka Lätist, Leedust, Ukrainast ja Venemaalt.[13] 1988. aastal liitus muuseum Eesti Muinsuskaitse Seltsiga. 2. mail 1992 avati muuseum ametlikult külastajatele suvehooaegadeks. Laupäeviti hakkas sõitma ka muuseumirong muuseumi depoo ja Lavassaare asula vahel.   1996. aastal registreeriti muuseum seoses õigusaktide muutumisega mittetulundusühinguna. 17. oktoobril 1996 avati muuseumis seoses Eest kitsarööpmelise raudtee 100. aastapäeva tähistamisega siseekspositsioon. 1998. aastal võeti Kultuuriministeeriumi poolt suur osa muuseumi ekspositsioonist muinsuskaitse alla. Muinsuskaitse alla võeti ja tunnistati tehnikamälestiseks ka veduridepoo ja töökoda, samuti kinnitati raudteemuuseumi ja selle kaitsevööndi piirid.[15] Aastatel 1998–2000 rajati täieneva veeremipargi ja muuseumrongi liikluse ohutuks opereerimiseks muuseumisse ning Lavassaare parki uued jaamateed. 2009. aastal naasis muuseumi ekspositsiooni auruvedur Kc4-332, mis oli ajutiselt laenatud rendi- ja remondileppega Gulbene–Alūksne kitsarööpmelist raudteed haldavale Läti ettevõttele.[16] See on ainuke töötav auruvedur Eestis. 2011. aasta augustis avati renoveeritud abihoones uus laiendatud siseekspositsioon.[17] 2015. aastal valiti Muuseumraudtee Eesti 100 aarde nimistusse.[18] Pilte
Vaata ka
Viited
Välislingid
|
