Eestis loetakse linnaks üldjuhul asustusüksusi, milles on vähemalt 1000 elanikku.[2] Suurima elanike arvuga on pealinn Tallinn (453 864 elanikku, 2023) ja väikseima elanike arvuga Kallaste (655 elanikku, 2023).[3]
Eesti linnade loend
Linnad on järjestatud vastavalt rahvaarvule, klõpsates veerupäistes noolekestel, saab tabeli ridu teisiti järjestada.
2021. aasta rahvaloenduse andmetel elas linnalistes asustusüksustes 873 964 inimest.
Loendis on linnad, mis on omavalitsusüksused. Eesti 79 omavalitsusüksuse hulgas on 15 linna. Neist 10 juhul linn ja omavalitsusüksus kattuvad ja 5 sisaldavad linnasisest linna.
1563. aastal sai linnaõigused Kuressaare ja 1584. aastal Valga. 17. sajandi algul kaotati Vana-Pärnu linn ja väikesed sisemaalinnad (Paide, Rakvere ja Viljandi) kaotasid suure osa oma õigustest ja sattusid alevitena sõltuvusse mõisaomanikust.
Väikelinnade omavalitsusena ja esimese astme kohtuna tegutses foogtikohus, mis koosnes kohtufoogtist ja paarist linnavanemast. Foogtikohtud loodi magistraatide alluvusse alates 16. sajandist, neil lasusid politsei- ja alamastme kohtu ülesanded. 1785. aasta Venemaa keisririigi linnaseadusega muudeti magistraat ainult esimese instantsi kohtuasutuseks, foogtikohtud kaotati või väiksemates linnades reorganiseeriti magistraatideks.
Linnaseaduse järgi moodustasid kõik linnakodanikud ühe linnakogukonna, mis omakorda jagunes eri klassideks eriliste õiguste ja kohustustega. Esimesse klassi kuulusid varakad linnaelanikud – kinnisvaraomanikud. Linnakodanike teise klassi moodustasid gildid, mis vanemates, keskaja linnades olid tekkinud kui autonoomsed seisuslikud ühingud. Gildiliikmed jagunesid omakorda vastavalt nende käes oleva kapitali suurusele, mille nad linnavõimudele olid esitanud. Iga kapitaliomanik maksis vastavalt üles antud kapitali suurusele aastas ühe protsendi riigimaksu. Näiteks kodanikud, kes olid oma vara hinnanud suuremaks kui 10 000 rubla, kuulusid esimesse gildi. Teise gildi kuulusid kodanikud, kelle vara väärtus oli 5000 – 10 000 rubla, ja kolmandasse gildi 1000–5000-rublase vara omanikud. Esimese gildi liikmed võisid näiteks tegutseda kõikidel tööstus- ja kaubandusaladel, teise gildi liikmed võisid tegutseda vaid sisemaal ning kolmanda gildi liikmetel oli võimaldatud vaid väikekaubitsemine ja madalamad käsitööalad. Sellesse gildi kuulusidki peamiselt käsitöölised, kes omakorda jagunesid tsunftideks. Käsitööliste tegevust reguleeris linnaseadusele lisatud määrustik käsitöö kohta. Linnaelanikud, kes olid alatiselt linnas viibivad sise- ja välismaalt saabunud võõrad, arvati neljandasse klassi, kusjuures neid liigitati omakorda veel rahvuste järgi. Viienda elanikkonna klassi moodustasid nimekad isikud ehk literaadid: teadusemehed, kunstnikud, suurte kapitalide omanikud jne. Viimase, kuuenda klassi moodustas lihtrahvas, kes ei omanud maju, ei tegelenud käsitööga.
18. sajandi lõpul domineerisid Eesti linnades puithooned. Leidus ka erandeid: Tallinnas ja Kuressaares moodustasid kivihooned vastava ehitusmaterjali piisava olemasolu tõttu ligi poole hoonestusest. 1820. aastail võis näha järgmist pilti:
1926. aastal muudeti Vabariigi Valitsuse otsusega Nõmme, Põltsamaa, Tapa, Tõrva ja Türialev nende elanike soovil linnadeks. 1927. aastal said linnaks Tõrva ja 1936. aastal Otepää.
