Euroopa Liidu õigus

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Euroopa Liit eristub teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest sellega, et tal on keerukas ning kõrgelt arenenud õigussüsteem.

Euroopa Ühenduse, mis moodustab Euroopa Liidu esimese samba, õigus on ülimuslik rahvuslike õiguskordade suhtes ning tal on vahetu õigusmõju. Teise ja kolmanda samba raames loodud õigus sarnaneb tavalise rahvusvahelise organisatsiooni raames looduga.

Tavaliselt jagatakse Euroopa õigus järgmiselt:

• esmane õigus – rahvusvahelised lepingud (asutamislepingud, ühinemislepingud);
• teisene õigus – institutsioonide vastuvõetud õigusaktid (määrused, direktiivid jne).

Euroopa Liidu põhiõigused on Euroopa Liidu kodanikele kehtivad õigused ja vabadused. Enamik hartas tunnustatud õigusi kehtib kõigile, olenemata kodakondsusest või staatusest. Mõni hartas toodud õigus kehtib ainult kodanikele (enamik V jaotises loetletud õigusi), mõni on relevantne kolmandate riikide kodanikele (nt varjupaigaõigus – toodud välja II peatükis "Vabadused") või kindlatele inimrühmadele (nt töötajate õigused – toodud IV peatükis "Solidaarsus"). Euroopa Liidu põhiõiguste harta koosneb seitsmest peatükist. Nendest kuus käsitlevad konkreetseid õigusi ning viimases on üldsätted, kus täpsustatakse harta kohaldamisala ja tõlgendamise põhimõtteid.

• Õigus elule (artikkel II – 62) – igaühel on õigus elule ja kedagi ei tohi surma mõista ega hukata.
• Õigus isikupuutumatusele (artikkel II – 63) – igaühel on õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele. Meditsiini ja bioloogia vallas tuleb austada järgmisi nõudeid ning keelde: asjaomase isiku vaba ja teadlik nõusolek, isikute valikuga seotud toimingute keeld, inimkehast või selle osast rahalise tulu saamise keeld ning inimeste reproduktiivse kloonimise keeld.
• Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld (artikkel II – 64) – kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.
• Orjapidamise ja sunniviisilise töö keeld (artikkel II – 65) – kedagi ei tohi pidada orjuses ega sunduses, kelleltki ei saa nõuda sunniviisilist ega kohustuslikku töötamist ning inimkaubanduse keeld.^[1]

• Era- ja perekonnaelu austamine (artikkel II – 67) – õigus sellele, et austatakse inimese era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.
• Usuvabadus (artikkel II – 70) – inimesel on vabadus muuta enda usku või veendumusi, vabadus kuulutada enda usku või veendumusi üksinda või koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava või kombetalitluse kaudu.
• Sõnavabadus (artikkel II – 71) – õigus arvamusvabadusele ning vabadus saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.
• Ühinemiste ja kogunemiste vabadus (artikkel II – 72) – õigus rahumeelselt koguneda ja moodustada ühinguid.
• Õigus omandile (artikkel II – 77) – õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit.
• Muud vabadused, nagu õigus vabadusele ja turvalisusele, isikuandmete kaitse, õigus abielluda ja õigus luua perekond, mõtte- ja südametunnistusvabadus, kunsti ja teaduse vabadus, õigus haridusele, kutsevabadus ja õigus teha tööd, ettevõtlusvabadus, varjupaigaõigus ja kaitse tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral.^[1]

• Diskrimineerimiskeeld (artikkel II – 81) – kedagi ei tohi diskrimineerida soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.
• Naiste ja meeste võrdõiguslikkus (artikkel II – 83) – tuleb tagada naiste ja meeste võrdõiguslikkus kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk.
• Laste õigused (artikkel II – 84) – lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele.
• Puuetega inimeste integreerimine ühiskonda (artikkel II – 86) – eesmärk on tagada puuetega inimeste iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus.
• Muud võrdsused, nagu võrdsus seaduse ees, kultuuriline, usuline ja keeleline mitmekesisus ning eakate õigused.^[1]

• Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud (artikkel II – 87) – töötajatele või nende esindajatele tuleb tagada, et nad saaksid õigel ajal informatsiooni ning nendega konsulteeritakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud juhtudel ja tingimustel.
• Kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus (artikkel II – 88) – töötajatel, tööandjatel või nende organisatsioonidel on õigus pidada asjakohasel tasandil läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida ning huvide konflikti korral kollektiivselt oma õigusi kaitsta, sealhulgas streikida.
• Õigus kasutada tööhõiveteenuseid (artikkel II – 89) – õigus kasutada tasuta tööhõiveteenuseid.
• Muud, nagu kaitse põhjendamatu vallandamise korral, head ja õiglased töötingimused, keeld kasutada laste tööjõudu ja noorte töötajate kaitse, perekonna- ja tööelu, sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi, tervishoid, võimalus kasutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, keskkonna- ja tarbijakaitse.^[1]

• Õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel (artikkel II – 99) – igal liidu kodanikul on Euroopa Parlamendi valimistel õigus hääletada ja kandideerida selles liikmesriigis, kus on tema elukoht.
• Õigus hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel (artikkel II – 100) – igal liidu kodanikul on õigus hääletada ning kandideerida kohalikel valimistel selles liikmesriigis, kus on tema elukoht.
• Õigus tutvuda dokumentidega (artikkel II – 102) – igal liidu kodanikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega.
• Õigus pöörduda Euroopa Ombudsmani poole (artikkel II – 103) – igal liidu kodanikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa Ombudsmani poole.
• Muud õigused, nagu õigus heale haldusele, õigus esitada petitsioone, liikumis- ja elukohavabadus ning diplomaatiline ja konsulaarkaitse.^[1]

• Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (artikkel II – 107) – igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.
• Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus (artikkel II – 108) – süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü pole tõestatud.
• Kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte (artikkel II – 109) – kedagi ei tohi süüdi tunnistada kuriteos, mis kehtivate seaduste järgi ei olnudki kuritegu. Ei tohi kohaldada ettenähtud karistusest raskemat karistust.
• Mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld (artikkel II – 110) – kedagi ei tohi uuesti karistada kuriteo eest, milles ta juba on süüdi/õigeks mõistetud.^[1]

• Rakendusala (artikkel II – 111)
• Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine (artikkel II – 112)
• Kaitse tase (artikkel II – 113)
• Õiguste kuritarvitamise keeld (artikkel II – 114)^[1]

Üldjuhul on iga riigi põhiõigused ja -vabadused sätestatud riigi põhiseaduses, tavaliselt on need eraldi peatükis või preambulis. Algselt puudusid Euroopa Majandusühenduse asutamislepingus igasugused viited põhi- ja inimõigustele. Varem tugineti Euroopas põhiõiguste käsitlusel 1950 Roomas alla kirjutatud ning 1953 jõustunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonile (EIÕK). Muuhulgas võib põhiõiguste üheks allikaks pidada Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Ühenduste hartat töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta.^[2] Euroopa Liit oli algselt loodud peamiselt majandusliku eesmärgiga ning põhiõiguste kaitset ei peetud oma ülesandeks.^[3]

Järjest enam ilmnes, et võivad tekkida olukorrad, kus liikmesriigid ei kohalda Euroopa Liidu õigust õigesti ning võivad seeläbi riivata üksikisikute põhiõigusi ja -vabadusi. Liikmesriikide kohtute kaudu jõudsid sellised põhiõigusi puudutavad vaidlused Euroopa Kohtusse. Toona polnud aga ka Euroopa Kohtul võtta aluseks Euroopa ühenduste põhiõigusi ja -vabadusi, mille võimalikku institutsioonipoolset riivet kontrollida – seega pidi Euroopa Kohus vastavad õigused ja vabadused ise tuletama. Euroopa Kohut võib suuresti pidada ka põhiõiguste ja -vabaduste kujundajaks, kes on taolisi õigusi tõlgendanud.^[4] Inimõiguste kohta käivad üldisemad põhimõtted loodi rahvusvahelise ja liikmesriikide õiguse eeskujul. EL-i lepingu artiklisse 6 lõikesse 2 on lisatud, et Euroopa Liit austab inimõigusi ja põhivabadusi ning põhiõigusi kui EL-i õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud EIÕK-s.^[5]

Internationale Handelsgesellschafti asjaga lahendas kohus olukorra, kus siseriiklike põhiõiguste ning EL-i põhiõiguste vahel oli tekkinud vastuolu, tunnistades EL-i õiguse ülimuslikuks.^[6] Kui Euroopa Kohus oli kinnitanud, et liidu õigus on ülimuslik siseriikliku õiguse kõrval ja sel on vahetu õigusmõju, tekkis kohtutel küsimus, milline võiks olla taolise kohtupraktika mõju põhiseaduslike väärtuste kaitsele. Riigid ei saanud eemale hoida sellest, mida oli Euroopa tasandil kokku lepitud. Üks esimene põhiõiguste kohta käiv asi Euroopa Kohtus oli 1969 otsus Stauderi asjas, milles kohus ütles, et Euroopa Kohtu ülesandeks on põhiõiguste tagamine, sest inimõigused on üks osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest ning seega Euroopa Kohus ka kaitseb neid.^[7] Euroopa Kohus on sedastanud, et Euroopa Liidu õigus on ülimuslik ning siseriiklikku õigust luues peavad liikmesriigid EL-i õigusega arvestama.^[8] Saksa konstitutsioonikohtu lahendid on olnud EL-i õiguse tekkimise eeskujuks. Näiteks on Solange I asjas Saksa kohus otsustanud, et teostab põhiõiguste kaitse tagamiseks EL-i õiguse üle järelevalvet.^[3]

Põhiõiguste ja -vabaduste tuletamisel on Euroopa Kohus lähtunud suuresti teistest õigusallikatest. Üks selline õiguslik alus on näiteks EÜ asutamislepingu artikkel 220 ning artikkel 288, mis annab loa võrrelda liikmesriikide õigussüsteeme, kasutades selleks võrdleva õigusteaduse meetodeid. Euroopa Kohus on põhiõiguste loomisel lähtunud ka liikmesriikide sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest – peamiselt Euroopa Inimõiguste Konventsioonist.^[5]

Euroopa Kohus on püüdnud tõlgendada neid väheseid sätteid, mis on leitud EL-i asutamislepingust, andes neile nii täiendava sisu kui ka uue mõõtme. Prantsusmaa eeskujul on toodud sisse võrdse tasu põhimõtte järgimine nii meestele kui ka naistele – nimelt oli Prantsusmaal teatavatel töökohtadel tagatud võrdne tasu töö eest nii naistele kui meestele. Taolise põhimõtte järgimata jätmist pidas Prantsusmaa aga enda konkurentsivõimet ohustavaks. Nii lisati asutamislepingusse artikkel 14 ning tänapäevaks on Euroopa Liidus vastu võetud direktiivid, mis puudutavad meeste ja naiste võrdset kohtlemist töösuhetes. Need toetusid EÜ asutamislepingu sotsiaalpoliitikat puudutavatele sätetele ning praegustele artiklitele 137 ja 140–143, mille kohaselt tagab iga Euroopa Liidu liikmesriik meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu. Võrdõiguslikkuse põhimõtte alla kuulub ka sooline võrdõiguslikkus, mis on samuti EÜ asutamislepingust tulenev põhimõte – vastavalt asutamislepingule ja artiklile 2 on Euroopa Ühenduse üks eesmärk ning ülesanne sooline võrdõiguslikkus.^[9] Inimõiguste ja põhivabaduste tagamine on üks nõudmisi, mis Euroopa Liitu kandideerivatele riikidele esitatakse. Euroopa Liidu lepingu artikkel 7 kohaselt võib kasutada poliitilisi meetmeid juhul, kui üks riik oma siseriikliku õiguse raames inimõigusi riivab või võiks riivama hakata. Sellisel juhul võib riigile sanktsioonina kaasneda nt Euroopa Liidust väljasaatmine või liikmesõiguse peatamine.^[10]

 Pikemalt artiklis Euroopa Liidu põhiõiguste harta

Tulenevalt vajadusest ühtse kirjutatud põhiõiguste loetelu järele, tuli esmalt valida, kas ühineda Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga või kirjutada asutamislepingutesse Euroopa Liidu enda põhiõiguste kaitse dokument. Kuna Euroopa Kohus ei nõustunud toona EIÕK-ga ühinemisega, tuli põhiõiguste dokument ise kirjutada. Dokumendi loomise otsuse langetas Euroopa Ülemkogu 1999 juunis Kölnis.^[11]

Põhiõigused on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mida liikmesriigid EL-i õiguse rakendamisel järgima peavad.

Euroopa Liidus on põhiõiguste kaitse tagatud kolmel tasandil. Põhiõiguste kaitse tagamisega Euroopas tegelevad Euroopa Kohus, Euroopa Inimõiguste Kohus ja siseriiklikud, kõrgeima astme kohtud. Siseriiklikult on põhiõigused tagatud liikmesriikide põhiseadusega ja Euroopa Liidu tasandil Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ning Euroopas üldiselt Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga.^[12] Liikmesriigi kohtud peavad enda tegevuses rakendama nii Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendusi kui ka Euroopa Liidu õigust. See paneb aga liikmesriigid tihti keerulisse olukorda, sest kaks õigust ei pruugi alati omavahel kooskõlas olla.^[13] Kahe kohtu peamine vahe tavaisiku vaatepunktist seisneb selles, et Euroopa Inimõiguste kohtusse on võimalik pöörduda ka tavaisikul, kuid Euroopa Kohtusse sellisel moel mitte.

Lisaks annab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 43 igale liidu kodanikule ja füüsilisele või juriidilisele isikule, kes elab mõnes liikmesriigis, õiguse pöörduda Euroopa Ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 44 annab aga kodanikele ja juriidilistele või füüsilistele isikule õiguse pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole. ^[14] Eestis on oma õiguste kaitseks võimalik peale kohtu pöörduda ka võrdõigusvoliniku või õiguskantsleri poole.^[15]

 Pikemalt artiklis Euroopa Inimõiguste Kohus

Euroopa Inimõiguste Kohus on 1950 Euroopa Nõukogu vastuvõetud EIÕK alusel loodud konventsiooni järelevalveorgan, mis teostab järelevalvet inimõiguste tagamise üle EIÕK osalisriikides. Euroopa Inimõiguste Kohus on rahvusvaheline asutus, mis võtab teatud tingimuste esinemisel vastu kaebusi isikutelt, kes leiavad, et on rikutud nende EIÕK-s kehtestatud inimõigusi. EIÕK on Euroopa riikide vahel sõlmitud kokkulepe, milles on kindlaks määratud isikute põhiõigused.^[16]

Kui EIÕK osalisriik on rikkunud mõnd põhiõigust, on õigus osalisriigi kodanikul Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöörduda. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole EIÕK-ga ühinenud riikide kohtute apellatsioonikohus ja ei või tühistada ega muuta nende otsuseid. Euroopa Inimõiguste Kohtusse saab pöörduda vaid riigivõimude (seadusandja, administratsioon, kohtud jne) sooritatud toimingute või tehtud otsuste pärast ning Euroopa Inimõiguste Kohtul ei ole pädevust menetleda kaebusi eraisikute, valitsusväliste organisatsioonide, asutuste ja erafirmade peale. Enne Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumist peab isik olema ära kasutanud kõik siseriiklikud võimalused oma kaebuse lahendamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks peab kõige kõrgema siseriikliku kohtu või muu võimu otsuse langetamisest olema möödunud kuus kuud.^[17]

 Pikemalt artiklis Euroopa Kohus

Euroopa Kohus on Euroopa Liidu tegevuse, õiguse ühtlustamise ja liikmesriikide järelevalve tarbeks loodud kohtuorgan, mis ühtlasi tegeleb ka põhiõiguste riivetega olukorras, mil põhiõiguste rikkumine on Euroopa Liidu õigusest tulenev. Euroopa Kohus kaitseb inimõigusi, haldusmenetluslikke õigusi, majanduslikke õigusi ja poliitilisi õigusi.^[18] 2000 võttis Euroopa Liit vastu põhiõiguste harta, mis tagab Euroopa Liidus põhiõiguste kaitse. Põhiõiguste harta on osa Euroopa Liidu toimimist reguleerivast Lissaboni lepingust ja ühtlasi reguleerib isikute õigusi suhetes Euroopa Liidu institutsioonidega ning Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel. Seega, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on seotud Euroopa Nõukogu ja kõikide Euroopa riikidega, siis Euroopa Kohus on vahetult seotud Euroopa Liidu ning selle liikmesriikidega.^[19]

Euroopa Kohus tagab Euroopa Liidu institutsioonide tegevuse ning liikmesriikide tegevuse suhtes põhiõiguste kaitse, kui nad tegutsevad Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas. Euroopa Liit ei ole küll EIÕK liige, kuid Euroopa Kohus lähtub tugevalt oma inimõigustega seonduvas tegevuses lisaks põhiõiguste hartale ka Euroopa Inimõiguste Konventsioonist ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest Euroopa Inimõiguste Konventsiooni tõlgendamisel. Siseriiklikult peavad liikmesriigid rakendama nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Euroopa Kohtu õigust ning tagama ka nende kooskõla.^[20] Väga olulise panuse põhiõiguste kaitset puudutavasse kohtupraktikasse on mitmetasandilises Euroopa õiguskorras andnud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Bosphorus Hava Yollari Turizm v. Ireland, kus Euroopa Inimõiguste Kohus annab märku, et põhiõiguste kaitse Euroopa Liidus ei tohi piirduda ainult Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide vaheliste suhetega ning peab võtma arvesse ka rahvusvahelisi tegureid, nagu Euroopa Inimõiguste Konventsioon. Lisaks andis Euroopa Inimõiguste Kohus mõista, et ta rahuldub Euroopa Liidu õigusest tuleneva inimõiguste kaitsega vaid seni, kuni see on vastavuses Euroopa Inimõiguste Konventsioonis tagatud kaitsega.^[21]

Oma ülesannete täitmisel on Euroopa Kohtul väga detailselt määratletud pädevus, mida ta kasutab eelotsusetaotluste ja eri hagide menetluse raames. Euroopa Kohus tegeleb eelotsusemenetlustega, liikmesriigi kohustuste rikkumise hagidega, tühistamishagidega, tegevusetushagidega ja üldkohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebustega. Euroopa Kohus teeb tihedat koostööd liikmesriikide kohtutega. Euroopa Liidu õiguse ühetaolise ja tõhusa kohaldamise tagamiseks ning tõlgendamisest tulenevate erinevuste ärahoidmiseks võivad ja vahel ka peavad liikmesriigi kohtud Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise selgituseks pöörduma Euroopa Kohtusse. Kui siseriiklik kohus küsib Euroopa Kohtult liidu õiguse tõlgendamisel nõu, on see eelotsusemenetlus. Eelotsust küsitakse Euroopa Kohtult nii siseriiklike õigusnormide vastavuse kontrollimiseks Euroopa Liidu õigusele kui ka Euroopa Liidu institutsiooni õigusakti kehtivuse kontrollimiseks. Eelotsuse andmisel ei avalda Euroopa Kohus ainult enda arvamust, vaid teeb põhjendatud kohtuotsuse või määruse, millega Euroopa Kohtusse pöördunud siseriiklik kohus on kohtuasja lahendamisel seotud, ühtlasi on otsus siduv ka teistele siseriiklikele kohtutele. Eelotsuse raames võib iga Euroopa kodanik taotleda teda puudutavate õiguse sätete täpsustamist, sh ka põhiõiguste. Kuid Euroopa Kohus ei toimu sellisel kujul kui Euroopa Inimõiguste Kohtus. Taotluse eelotsuse küsimuseks võib esitada üksnes siseriiklik kohus, kuid Euroopa Kohtus toimuvas menetluses võivad osaleda kõik siseriiklikes kohtutes esinevad pooled, liikmesriigid ja Euroopa Liidu institutsioonid.^[18]

Riigi vastutuse käsitlemisel võib tekkida küsimus, millist riigiorganit saab üldsegi liidu õiguse rikkumise eest vastutavaks lugeda. Traditsiooniliselt on paljudes liikmesriikides piiratud seadusandja ning kohtuvõimu vastutus. Samuti võib riigi vastutus tekkida mitme riigiorgani tegevusel.^[22] Liikmesriigi vastutuse põhimõtte kehtestamisel toob Euroopa Kohus peamise argumendina välja vajaduse tagada ühenduse õigusnormide toimimise tõhusus ning nendega loodavate õiguste piisav kaitse. Francovichi otsuse põhjendamisel viitab Euroopa Kohus ka EUA (European Union Allowance Directive) artiklis 10 sätestatud liikmesriikide lojaalsuskohustusele, mille kohaselt peavad liikmesriigid rakendama kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada ühenduse õigusest tulenevate kohustuste täitmine. Kohtu arvates kuulub nende hulka ka kohustus kõrvaldada ühenduse õiguse rikkumise seadusvastased tagajärjed, mille üks alaliik on kohustus hüvitada kahju.^[23] Liikmesriikide vastutuse põhimõte on üldise kehtivusega ja ei sõltu ühenduse õiguse rikkumise iseloomust. Seega võib liikmesriikidel tekkida kahju hüvitamise kohustus kõigi ühenduse siduva toimega õigusaktide rikkumisel. Senises praktikas on Euroopa Kohus käsitlenud järgmisi juhtumeid: liikmesriik jätab direktiivi siseriiklikku õigusesse üle kandmata, siseriiklik seadusandja rikub EUA sätet, haldusorgan rikub EUA sätet ning direktiivi mittenõuetekohane ülekandmine siseriiklikku õigusesse.^[24]

Euroopa Liidu liikmesriigid on kohustatud tegema koostööd Euroopa Komisjoniga, seda riigiabi kavade teatise saatmise näol, enne nende rakendamist. Küll aga on praktika näidanud vastupidist. Kohtulahendis C-363/16 on olnud osapoolteks Euroopa Komisjon vs. Kreeka Vabariik. Lahendi peamine küsimus puudutas riigiabi andmist ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmist. Riigiabi on riigi rahaline toetus äriühingutele. Euroopa Komisjoni ülesandeks on ära hoida ebaausaid olukordi, kus valitsused toetavad riigi rahaga kohalikku tööstust või nt üksikuid äriühinguid. Euroopa Liidus ei ole see lubatud, sest annab toetust saanutele ebavõrdse eelise teiste ELi riikide samade sektorite ees. Peamine murekoht on sellega kaasnev kaubanduse ja konkurentsi moonutus. Riigiabi on lubatud seevastu juhtudel, kui toetused täidavad täielikult üldisi huve, teisisõnu, kui neist on kasu kogu ühiskonnale või majandusele.^[25]

Tulles tagasi ülalmainitud kohtulahendi juurde, võttis Euroopa Komisjon 22. veebruaril 2012 vastu otsuse 2012/541, millega on võimalik tutvuda põhjalikumalt Euroopa Liidu Teatajas.^[26] Otsus tehti Kreeka Vabariigile teatavaks 23. veebruaril 2012. Artiklis on välja toodud, et Kreeka osutatud riigiabi ettevõtjale United Textiles S.A. 2007 riigigarantiina ja 2009 sotsiaalkindlustuse näol, on siseturuga kokkusobimatu ja seeläbi ka vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikega 3. Vastuolu esines ka artiklite 2, 3 ja 4 näol, mille kohaselt oleks pidanud Kreeka viivitamatult abisaajalt riigiabi tagasi nõudma. Lisaks pidi Kreeka kahe kuu jooksul pärast otsuse teatavakstegemist komisjonile teavitama abisaajalt tagasi nõutava kogusumma, samuti võimaldama juba võetud ja kavandatud meetmete üksikasjaliku kirjelduse ning dokumendid, mis tõendavad, et abisaajatele on antud korraldus abi tagasi maksta. Komisjonini jõudis alles 21. juunil Kreeka edastatud kogusumma ehk natuke üle 19 miljoni eurot ning 29. augustil 2012 tuli veel üks kinnitus ametivõimudelt ligi 16 miljoni euro suuruse täiendava nõude näol.^[27] Oma hagis tugineb komisjon otsuse 2012/541 artiklitele 1–4, mille kohaselt Kreeka Vabariik ei võtnud ette tähtaja jooksul vajalikke meetmeid selleks, et teavitada komisjoni otsuse kohaldamiseks võetud meetmetest, mille abil kokkusobimatu abi oli plaanis tagasi nõuda United Textiles S.A-lt.^[28] Kohtujurist Eleanor Sharpston leidis samuti, et kõik väited Kreeka Vabariigi kohustuste täitmata jätmise kohta on tõendatud ja võttes arvesse kõik ülalmainitud asjaolud, tegi kohtujurist Euroopa Kohtule ettepaneku Kreekalt kohtukulud välja mõista.^[29] Euroopa Kohus rõhutas oma otsuses Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 288 tagamise olulisust eelnevalt omandatud kohtupraktikale, et ära hoida konkurentsimoonutus. 17. jaanuaril 2018 ilmus Euroopa Kohtu otsus, mille kohaselt Kreeka Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tulenesid otsuse artiklitest 2-4 ja ELTL-st. Seepärast tegi Euroopa Kohus otsuse mõista välja kohtukulud Kreeka Vabariigilt.^[30] Subsumeeritud näide c-363/16 kohtulahendist andis parema ülevaate, kuidas riigiabi andmine praktikas läbi viiakse, ning mida täpsemalt peab silmas Euroopa Komisjon siseturuga kokkusobimatu riigi rahalise toetuse all. Euroopa Komisjoni hinnangu kohaselt on liikmesriigid viimastel aastatel suunanud ümber enamiku oma riigiabist tööstustele ja äriühingutele, mis soodustavad EL-i huvides olevaid tegevusi. Taoline tegevus toob endaga kaasa ainult positiivse mõju, tõstes Euroopa majanduse konkurentsivõimet maailmaturul.^[25]