|
Friedrich Kellner August Friedrich Kellner (1. veebruar 1885 Vaihingen an der Enz, Saksamaa – 4. november 1970 Lich, Saksamaa) oli Saksa keskastme ametnik, kes töötas Mainzis ja Laubachis kohtuinspektorina ning dokumenteeris oma päevikus Saksa natsionaalsotsialistliku režiimi kuriteod 1939–1945. Esimeses maailmasõjas teenis Kellner jalaväelasena Hesseni rügemendis. Pärast sõda sai temast poliitorganisaator Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikus Parteis, mis oli Saksamaa esimese demokraatliku režiimi, Weimari vabariigi juhtiv partei. Kellner võitles Adolf Hitleri ja natsionaalsotsialistide vastu. Teise maailmasõja alguses hakkas Kellner pidama päevikut oma märkmetega natsirežiimist. Ta pani oma kirjutisele nimeks "Mein Widerstand" ("Minu vastuhakk"). Pärast sõda töötas Kellner denatsifitseerimiskomisjonides ning aitas taastada sotsiaaldemokraatliku partei. Oma päeviku andis ta 1968. aastal Ameerikas elavale pojapojale, et too tõlgiks päeviku inglise keelde, kus see pälviks laiema lugejaskonna tähelepanu. Päevikupidamise eesmärke kirjeldas ta nii:
EluluguPerekond ja haridusKellner sündis Enzi-äärses Vaihingenis, Enzi jõe kaldal paiknevas linnakeses Lõuna-Saksamaal. Tema sünniajal oli Vaihingen osa Württembergi kuningriigist, mis kuulus Saksa keisririiki.  Kellneri isa oli Georg Friedrich Kellner, pagar ja kondiiter Arnstadti linnast Tüüringis, ning ta ema Barbara Wilhelmine Vaigle pärines Bietigheim-Bissingenist Ludwigsburgi lähedal. Kellnerite perekonna juured viisid aega, mil protestandist reformaator Martin Luther Arnstadti lähedal elas ja jutlustas. Kellnerid kuulusid Saksa evangeelsesse luteri kirikusse. Kui Friedrich Kellner oli nelja-aastane, kolis tema pere Mainzi, kus ta isast sai meisterpagar Goebels Zuckerwerk'is ("Goebelsi kondiitriäris"). Pärast algkooli (Volksschule) lõpetamist käis Kellner üheksa aastat Mainzi kõrgemas reaalkoolis. 1902. aastal tegi ta lõpueksamid Goetheschules, mis andis talle õiguse saada praktikandiks kohtuametis. 1903. aastal alustas Kellner tööd nooremametnikuna Mainzi kohtumajas, kuhu ta jäi 1933. aastani. Ajapikku edutati ta kohtusekretäriks, seejärel kohtu raamatupidajaks ja 1920. aasta aprillis kohtuinspektoriks. Sõjaväeteenistus ja abielu 1907. aasta septembrist 1908. aasta oktoobrini viibis Kellner kohustuslikus sõjaväeteenistuses suurhertsoginna ihurügemendis nr 117 6. jalaväekompaniis (3. Großherzoglich Hessisches) Mainzis. 1911. aastal lõpetas ta teenistuse kahekuise reservikoolitusega. Kui 1914 algas Esimene maailmasõda, kutsuti Kellner tegevteenistusse ohvitseri asetäitjana seersandi auastmes vürst Karli jalaväerügemendis nr 118 (4. Großherzoglich Hessisches Regiment) Wormsis.  Esimese kuu jooksul pärast sõjaväeteenistusse naasmist osales Kellner kaheksas kokkupõrkes Belgias ja Prantsusmaal, sealhulgas piirilahinguis Neufchâteau, Revigny-Laimonti ja Rinarville'i all. Tema rügement võitles ka esimeses Marne'i lahingus 5.–12. septembril. Kestva pommitamise all Reimsi-lähedastes kaevikutes sai Kellner haavata ning saadeti paranema St. Rochuse haiglasse Mainzis. Ülejäänud sõja vältel teenis ta 13. armeekorpuse kortermeistri sekretärina Maini-äärses Frankfurdis. Mõni kuu enne teenistussekutsumist 1913. aastal abiellus Kellner Pauline Preussiga (19. jaanuar 1888 – 8. veebruar 1970), kes oli pärit Mainzist. Nende ainus laps, poeg Karl Friedrich Wilhelm (ehk Fred William), sündis Mainzis 29. veebruaril 1916. Poliitiline tegevus Sõja järel tervitas Kellner Saksa demokraatia sündi. 1919 sai temast Saksamaa sotsiaaldemokraatliku partei (SPD) Mainzi haru poliitorganisaator. 1920.–1930. aastail hoiatas ta oma esinemistes ohu eest haprale demokraatiale, mida kujutasid endast Saksamaa Kommunistliku Partei ja Natsionaalsotsialistliku Partei äärmuslased. Trükikunsti leiutaja Johannes Gutenbergi muuseumi lähedal toimunud kampaaniaüritustel hoidis Kellner pea kohal Adolf Hitleri raamatut "Mein Kampf" ning karjus rahvahulgale: "Gutenberg, see õel raamat teeb kurja sinu trükipressile!" Sageli kimbutasid teda SA pruunsärklased.[3][4] Kaks nädalat enne Adolf Hitleri vannutamist Saksamaa kantsleriks 1933. aasta jaanuaris ning poliitilise puhastuse algust Hitleri poliitiliste vastaste seas kolisid Kellner ja tema perekond Laubachi külla Hessenis, kus ta töötas ringkonnakohtu peainspektorina. 1935. aastal emigreerus tema poeg Ameerika Ühendriikidesse, et vältida teenistust toonases Saksa armees Wehrmachtis. 1938. aasta novembris toimunud pogrommi ajal, mida tuntakse kristalliöö nime all, püüdsid Friedrich ja Pauline Kellner rüüstamist peatada. Kui Kellner esitas kohtunikule taotluse, et mässu juhtidele esitataks süüdistus, avas kohtunik Schmitt selle asemel uurimise Kellnerite perekonna konfessionaalse kuuluvuse asjus. Kellneri perekonna dokumentide kohaselt, mis kajastasid ristimistunnistusi kolme sajandi kestel, olid Kellner ja tema naine kristlased. 18. novembril 1938 lõpetas Darmstadti ringkonnakohtunik uurimise otsusega Kellneri kasuks: "Kahtlused Kellnerite päritolu kohta ei leia kinnitust."[5] Vastupidine kinnitus tähendanuks vangistust ja surma. Sõja-aastad"Mein Kampfi" lugedes veendus Kellner, et Adolf Hitleri ametissevalimine tähendaks uut sõda Euroopas. Ajaloosündmused kinnitasid peagi tema veendumust. Võimuletuleku järgseil aastail tühistas Hitler Versailles' rahulepingu, remilitariseeris Reinimaa, laiendas Saksa sõjajõude ning kulutas suuri summasid relvastuse kaasajastamisele. Ehkki demokraatlike riikide juhid tundsid Saksamaa taasrelvastumise pärast muret, ei suutnud nad seda peatada. 1. septembril 1939 andis Hitler Saksa relvajõududele käsu tungida koostöös Nõukogude Liiduga Poolasse.  Sel päeval alustas Friedrich Kellner oma tähelepanekute ülesmärkimist salapäevikusse, millele pani nimeks "Mein Widerstand" ("Minu vastuhakk"). Ta soovis, et tulevased põlvkonnad teaksid, kui kergesti võivad noored demokraatiad muutuda diktatuurideks ning kuidas inimesed eelistasid uskuda natsionaalsotsialistlikku propagandat selle asemel, et türanniale ja terrorile vastu hakata.[6] Kellner ei piirdunud päevikuga. Ta jätkas oma vaadete levitamist ning 1940. aasta veebruaris kutsuti ta Giesseni ringkonnakohtu ette, kus kohtu eesistuja Hermann Colnot hoiatas Kellnerit, et ta oma vaateid talitseks.[7] Mõni kuu hiljem kutsuti ta Laubachi linnapea kontorisse, kus linnapea ning NSDAP kohalik juht Kellnerit hoiatasid, et tema ja ta naine saadetakse koonduslaagrisse, kui ta ei lõpeta oma "halba mõju" Laubachi elanikele.[8] NSDAP piirkonnajuhi Hermann Engsti raport näitab, et võimud kavatsesid karistada Kellnerit sõja lõpul.[9],[10] Sõja kahe esimese aasta vältel lootis Kellner, et USA asub Suurbritanniat ja Prantsusmaad toetama. Arvukad päevikusissekanded näitavad Kelleneri usku, et Saksamaal polnud mingit võidulootust, kui Ühendriigid loobuvad neutraalsusest ning teevad enamat kui Suurbritannia materiaalne varustamine. Kui USA 1941. aastal sõtta astus, näitasid päevikukirjed Kellneri kannatamatust, et liitlased alustaksid tõsist sissetungi mandrile ning viiksid võitluse sakslastega nende endi territooriumile. Kui Normandia dessant 1944. aasta 6. juunil lõpuks aset leidis, kirjutas Kellner selle päeva kohale suurte tähtedega "Endlich!" ehk "Lõpuks ometi!"[11] Kellner kirjeldas harva oma isiklikku elu. Peamiselt kirjutas ta natslikust poliitikast ja propagandast ning sõjast. Ta märkis ära kohtusüsteemi ebaõigluse, pani kirja natside ebainimlikud teod ja genotsiidikavatsused. Kõige selle juures pidas ta saksa rahvast kaassüüdlaseks: esmalt Hitleri võimule valimise, seejärel tema võimu kuritarvitustega leppimise pärast.  Üks päeviku tähtsamaid ajaloolisi sissekandeid oli 28. oktoobril 1941. Enamik sakslasi kinnitas pärast sõda, et ei teadnud midagi riiklikult korraldatud genotsiidist juutide vastu[12], ent juba varakult jäädvustas Kellner selle oma päevikus, näidates, et isegi väikelinnas teadis keskmine kodanik toimuvast:
Pärast sõdaSõda lõppes Kellneri jaoks 29. märtsil 1945, kui Ameerika väed jõudsid Laubachi. Vaid mõni päev varem, 23. märtsil 1945, olid liitlased alustanud Briti ja Ameerika vägede koostöös Reini jõe ületades sissetungi Saksamaale. Okupatsioonivõimude heakskiidul määras Laubachi uus linnapea Kellneri aselinnapeaks. Kellner aitas kaasa denatsifitseerimisele, mis tähendas eelkõige endiste natside eemaldamist piirkonna juhtameteist. Kellner aitas ka taastada Laubachis sotsiaaldemokraatlikku parteid, mille kohalikuks esimeheks ta sai.[14] Pärast seda kirjutas Kellner vaid mõne üksiku sissekande. Ühes viimastest, 8. mail 1945, mil Saksamaa ametlikult liitlastele alistus, kirjutas ta:
 Kellner töötas Laubachi kohtus peainspektori ja administraatorina 1948. aastani. Ta määrati piirkonnaaudiitoriks Giesseni piirkonnakohtus kuni pensionileminekuni 1950. aastal. Järgmised kolm aastat oli ta Laubachis õigusnõustaja. 1956 tuli ta taas poliitikasse ning oli Laubachi peanõunik ja aselinnapea kuni 75-aastaselt pensionile naasmiseni 1960. aastal. 19. juulil 1966 sai Kellner Saksamaa Liitvabariigilt kompensatsiooni ebaõigluse eest, mis natsionaalsotsialismi ajal tema vastu toime pandi. Kompensatsiooniotsuses teatati:
Kellner ja ta naine saatsid oma poja Fred William Kellneri 1935. aastal Ameerika Ühendriikidesse, kuna tundsid muret, et poega võidakse muidu sundida Hitleri eest võitlema. Fred William naasis Saksamaale 1945. aastal USA sõjaväelasena. Ta ei suutnud leppida kogu hävinguga, mille tunnistajaks ta sattus, ning 1953. aastal võttis ta endalt elu.[17] Ta on maetud Ameerika Leegioni hauda (American Legion Tomb) Neuillys Pariisi lähedal. Fredi poeg Robert Scott Kellner kasvas üles lastekodus USA-s Connecticuti osariigis. 1960. aastal leidis Robert Scott Kellner USA mereväelasena Saksamaal reisides üles oma vanavanemad Friedrich ja Pauline Kellneri ning sai teada päevikust.[4] 1968 andis Friedrich Kellner päeviku oma Ameerika lapselapsele, et see tõlgiks teksti inglise keelde ja tooks avalikkuse ette.  Ta uskus, et tema vaatlused Teise maailmasõja ajal võivad olla olulised vaenuõhkkonnas, mille maailmas tekitasid külm sõda kommunismiga ja neonatside esiletõus. Aastakümneid hiljem kasutas Robert Scott Kellner päevikut, et võidelda 21. sajandil taas esilekerkiva fašismi ja antisemitismiga ning astuda vastu ajaloorevisionistidele[18], kes eitavad holokausti ja teiste natside jõhkruste toimumist. Ta pakkus päeviku koopiat Iraani presidendile Mahmoud Ahmadinejadile, kes on nimetanud holokausti müüdiks ja kutsunud üles "pühkima Iisraeli kaardilt".[19][20] Oma pakkumises Ahmadinejadile kirjutas Kellner: "Me peame ütlema lahti ideoloogiatest, mis ei väärtusta inimese elu ja vabadust enam kui midagi muud."[21][22] Friedrich ja Pauline Kellner veetsid oma viimased aastad Mainzis, kus Kellner kunagi alustas tööd juristi ja poliitaktivistina. Seal tegutses ta vabatahtliku juriidilise nõustajana aastatel 1962–1969. Pärast Pauline surma 8. veebruaril 1970 naasis Friedrich viimasteks elukuudeks Laubachi. Ta suri 4. novembril 1970 Lichi haiglas Laubachi lähedal. Friedrich Kellner maeti oma abikaasa kõrvale Mainzi peakalmistul Hauptfriedhofis. Kirjatööd
Päevik "Minu vastuhakk" koosneb 10 köitest, milles on kokku 861 lehekülge. Raamatupidamispaberi lehed on nööriga köideteks seotud. Päevikus on 676 ükshaaval dateeritud sissekannet 1939. aasta septembrist 1945. aasta maini. Päeviku lehekülgedele on kleebitud üle 500 ajaleheväljalõike. Päevik on kirjutatud vanas saksa kirjas nimega Sütterlin, mis keelustati 1941. aastal ja asendati tänapäevase ladina kirjaga, et saksa keel oleks alistatud Euroopa rahvastele paremini loetav ja mõistetav. Päeviku juurde kuuluvad 1938. ja 1939. aastal kirjutatud eraldiseisvad lehed, mis selgitavad Kellneri kavatsusi. Ta tahtis kirjeldada nende aastate üksikasju ja pakkuda tulevastele põlvedele rohtu, hoidmaks ära seda, mis juhtus Adolf Hitleri võimuletuleku ajal Saksamaal, kui verisulis demokraatia võttis vabatahtlikult vastu diktatuuri, et lahendada poliitilisi vaidlusi. Kellner nägi ette Saksamaa lüüasaamist ning hoiatas totalitarismi taastekke eest. Ta kuulutas vankumatut vastupanu iga ideoloogia vastu, mis ähvardas isikuvabadust ja eiras inimelu pühadust.[23] Päeviku vastuvõtt avalikkusesEsmakordselt ilmus päevik laiema publiku ette George Bushi presidendiraamatukogus ja -muuseumis, kus see oli näitusel, mis tähistas 60 aasta möödumist Teise Maailmasõja lõpust Euroopas.[24] Sestsaati on see olnud näitustel teistes USA ja Saksamaa muuseumides. 2007. aasta oktoobris toimus päeviku faksiimilekoopiate näitus Stockholmi suures sünagoogis Rootsis. Kellneri püsinäitus paikneb Laubachi Heimatmuseumis Saksamaal. Juhtumisi asub muuseum samal tänaval kui kohtumaja, kus Kellner oma päevikut kirjutas.[25] Giessenis, kus Kellner töötas 1948–1950 ringkonnaaudiitorina, algatas Giesseni Justus Liebigi Ülikooli holokaustikirjanduse uurimisüksus Kellneri projekti. Grupi asedirektor dr Sascha Feuchert peab Kellneri tööd üheks ulatuslikumaks natsiajastu päevikuist.[26] Rida USA suuremaid ülikoole (näiteks Purdue, Columbia ja Stanfordi ülikool) on avaldanud soovi hoiustada päevik oma raamatukogus. Jeruusalemma Yad Vashemi ja Washingtonis asuva USA Holokausti Memoriaalmuuseumi direktorid on palunud anda päevik nende arhiividesse.[27] 2007. aastal tegi Kanada filmistuudio CCI Entertainment dokumentaalfilmi "My Opposition: the Diaries of Friedrich Kellner" ("Minu vastuhakk: Friedrich Kellneri päevikud"), mis kujutas vaheldumisi Kellneri ja tema Ameerika pojapoja lugusid.[28] Filmi esilinastus toimus George Bushi Presidendiraamatukogus 26. septembril 2007. Seda näidati ÜRO Dag Hammarskjöldi Raamatukogu kinosaalis 10. novembril 2008, kristalliöö 70. aastapäeval. Viited
Välislingid
|
