|
Friedrich Wilhelm Rembert von Berg
 Krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg (vene keeles Фeoдор Фeoдорович фон Берг või Фридрих Вильгельм Ремберт фон Берг; 15. (vkj)/ 27. mai 1794 Sangaste mõis, Tartumaa – 6. (vkj) / 18. jaanuar 1874 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane ja riigitegelane. Berg oli kindraladjutant (1831), Riiginõukogu liige (1852), Soome kindralkuberner (1854–1861), Poola asekuningas (1863–1874), kindralfeldmarssal (1866) ja Vene Geograafiaseltsi auliige (1870).[1] Päritolu ja noorpõlvFriedrich Wilhelm Rembert von Berg sündis Beļava ja Sangaste mõisniku Friedrich Georg von Bergi (1763–1811) ja Gerdruta Wilhelmine von Ermesi (1775–1841) vanima pojana. Tal olid nooremad vennad Gustav, Magnus ja Alexander.[2] Friedrichi ja tema vendade koduõpetaja oli hilisem tuntud astronoom Wilhelm Struve.[3] Berg õppis Tartu Kubermangugümnaasiumis[4] ja aastatel 1810–1812 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas.[2] Napoleoni sõjad1812. aastal tungis Napoleon I oma vägedega Venemaale. Berg lahkus Tartu Ülikoolist ja astus vabatahtlikult junkruna Liepāja jalaväepolku. Polk kuulus Riia korpusesse, mida juhatas Magnus Gustav von Essen. Tänu haridusele ja keeleoskusele viidi ta peatselt korpuse kortermeistri teenistusse (staabitööle). Augustis ülendati Berg alamporutšikuks ja viidi üle keisri kaaskonna kortermeistri osakonda.[5] Aastail 1813–1814 võttis ta partisanina kindraladjutant Pavel Goleništšev-Kutuzovi ja kindralmajor Friedrich Karl von Tettenborni alluvuses osa sõjategevusest Saksamaal, sealhulgas Leipzigi lahingust.[5] 1814. aastal teenis ta staabikaptenina kaardiväe peastaabis ning osales sõjategevuses Prantsusmaal, sealhulgas Brienne'i, Vauchamps'i, Bar-sur-Aube'i, Arcis-sur-Aube'i, La Fère-Champenoise'i ja Pariisi lahingust.[5] Hilisem karjäärPärast sõda reisis krahv Berg Šveitsis, Itaalias ja Balkanil.[1] Itaalias oli tema ülesanne koguda salaja teavet karbonaaride kohta.[5] 1820 läks ta erru (polkovniku auastmes[2]) ja asus kolleegiumiassessori teenistusastmes tsiviilteenistusse. Ta teenis Venemaa keisririigi Müncheni, Rooma ja Napoli saatkonnas. 1823–1825 sooritas ta kaks sõjalis-topograafilise eesmärgiga ekspeditsiooni Kaspia mere piirkonda. Alates 1826 teenis ta nõunikuna Venemaa saatkonnas Istanbulis.[1] Järjekordse Vene-Türgi sõja alguses 1828 astus Berg taas sõjaväkke ja osales sõjas 2. armee kindralkortermeistrina (staabiülemana). 1831 osales ta Poolas Novembriülestõusu mahasurumisel ja Varssavi vallutamisel. 1843 ülendati ta jalaväekindraliks ja määrati Venemaa sõjaväe peastaabi kindralkortermeistriks.[1] Ungari sõjakäigu ajal 1849 oli Berg Austria keisri Franz Joseph I juures Austria ja Venemaa sõjavägede juhatajate vahendaja (sideohvitser). 1853 määrati ta Eestimaal asuvate vägede ülemjuhatajaks.[1] Krimmi sõja ajal (1853–1856) oli Berg vägede juhataja Eestimaa kubermangus ja korraldas Läänemere rannikul kindlusehitiste rajamist.[6] Kui Briti–Prantsuse laevastik blokeeris Venemaa Läänemere sadamaid ja nende seas ka Tallinna sadamat, laskis Eesti alal tegutsevate Venemaa keisririigi vägede ülemjuhataja jalaväekindral ja Soome kindralkuberner Berg 24 tunni jooksul lammutada Tallinna Köismäe alevi elamud ja hävitada aiad, kartes dessanti. 1854–1861 oli ta Soome kindralkuberner. Teenete eest Soome valitsemisel tõsteti Berg 1856 Soome Suurvürstiriigi krahviseisusse.[1]  1863. aasta märtsis määrati ta Poola kuningriigi asehalduri asetäitjaks ning mais asehalduriks ja sõjavägede ülemjuhatajaks. Berg saabus Poola kuningriigi pealinna Varssavisse 1863. aastal, just 1863–1864 toimunud ülestõusu kõrgpunktis, ja juhtis ülestõusu mahasurumist. Poola mässulised tegid talle 7. septembril 1863 atentaadi, heites tema tõlla pihta 5 granaati. Berg ei saanud kannatada, kuid karmistas Poola kuningriigis karistuspoliitikat, mis oli tingitud sõjaolukorrast: sõjaväljakohtute kasutamine, avalike hukkamiste kasutuselevõtt, kontributsioonide nõudmised eriti Venemaa keisririigi riigiusu (õigeusu) vastu tegutsevailt katoliku usku vaimulikelt, ringkäendus jms. 1865 sai ta kindralfeldmarssali auastme, 1866 lahkus asehalduri kohalt ja asus Riiginõukogu liikmena tööle Peterburis. Berg oli Nikolai Kindralstaabi Akadeemia aupresident ning Leedu ihukaardiväepolgu, 10. Uus-Ingeri jalaväepolgu, 12. Astrahani grenaderipolgu ja 52. Preisi jalaväerügemendi aušeff. Ta oli polgu/ rügemendi formaalne ülem, kes ei tegelnud üksuse igapäevase väljaõppe ja tegevusega. Berg suri 6. jaanuaril 1874 Peterburis ja maeti Liivimaal asuvasse Beļava mõisa. AuastmedSõjaväeteenistus
Tsiviilteenistus
Õukonnateenistus
Autasud
PerekondFriedrich Wilhelm Rembert von Berg abiellus 1839. aastal krahvinna Leopoldine Cigognaga (surnud 1874). Abielust lapsi ei sündinud.[2] Krahv Berg lapsendas oma venna Gustavi surma (1861) järel tema pojad Friedrichi, Alexandri (1847–1898) ja Georgi (1849–1920) ning pärandas neile krahvitiitli. Esivanemad
Viited
Kirjandus
Välislingid Friedrich Wilhelm Rembert von Berg – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
