Fritz Haber

Fritz Haber
Fritz Haber, 1919
Sündinud	9. detsember 1868 Breslau, Preisi kuningriik[1] (praegu Wrocław, Poola)
Surnud	29. jaanuar 1934 (65-aastaselt) Basel, Šveits
Rahvus	Sakslane[2][3]
Alma mater	Heidelbergi Ülikool Berliini Humboldti Ülikool Berliini Tehnikaülikool
Abikaasa	Clara Immerwahr, Charlotte Nathan
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	füüsikaline keemia
Töökohad	ETH Zürich Karlsruhe Tehnoloogia Instituut
Tuntumad tööd	Haberi protsess Borni-Haberi tsükkel väetis Haberi-Weissi reaktsioon keemiarelv teine Ieperi lahing Lõhkeaine
Doktoritöö juhendaja	Carl Theodore Liebermann
Tunnustus	Raudrist (1915) Nobeli keemiaauhind (1918) Rahvusliku teaduste akadeemia välisliige (1932) Rumfordi medal (1932)

Fritz Haber (saksa hääldus: ˈhaːbɐ; 9. detsember 1868 – 29. jaanuar 1934) oli saksa keemik, kes sai 1918. aastal Haberi-Boschi protsessi väljatöötamise eest Nobeli keemiaauhinna.

Haberi-Boschi protsessi kasutatakse tööstuslikult gaasilisest lämmastikust ja vesinikgaasist ammoniaagi sünteesiks. See protsess on väga oluline, kuna võimaldab tööstuslikku väetiste ja lõhkeainete tootmist. Protsessi abil loodud lämmastikväetiste abil toodetakse toiduaineid, millest toitub tänapäeval pool maailma elanikkonnast.^[4]

Haber töötas koos Max Borniga välja ka Borni-Haberi tsükli, mis võimaldab hinnata ioonse tahkise võre energiat.

Haberit peetakse ka keemiasõja ehk keemiarelvade kasutamise teerajajaks. Haber töötas kloori ja teiste mürgiste gaaside relvadena kasutamise kallal Esimese maailmasõja ajal ning eriti teises Ieperi lahingus.

• 1929 – Wilhelm Exneri medal

• Heterogeenne katalüüs
• Keemiarelv
• Väetis
• Nobeli keemiaauhind
• Lõhkeaine