Hävituspataljonid Eestis

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuli 2018) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2019) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Hävituspataljonid Eestis olid NSV Liidu ja Eesti NSV Vabariikliku Kaitsekomitee otsusega 1941. aastal Eestis moodustatud NSV Liidu SARKile allunud sisejulgeolekuüksused (hävituspataljonid), mis tegutsesid aastatel 1941 ja 1944–1946.

Eestis moodustati alates 1941. aasta 25. juunist Saksa langevarjurite ja diversantide ning metsavendade vastu võitlemiseks maakondades 13 hävituspataljoni ja Tallinnas loodi töölispataljoni nime all arvukam üksus, mis hiljem jaotati neljaks hävituspataljoniks. Hävituspataljonidesse kaasati enamasti Nõukogude võimu toetajaid ning lojaalseid isikuid vabatahtlikkuse alusel.

26. juunil moodustati vastavalt NSV Liidu SARKi korraldusele Eesti hävituspataljonide operatiivgrupp, mille juhtkonna moodustasid:

• Balti Piirivalveringkonna ülem riikliku julgeoleku kindralmajor Konstantin Rakutin, ülema asetäitjad:
• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku vanemleitnant Aleksei Škurkin,
• Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku polkovnik Lobanovitš^[1]

Rakutin siirdus oma grupiga aga Riias asuvasse Looderinde (endise Balti sõjaväeringkonna staapi, kust ta taganes varsti koos Nõukogude vägedega Pihkva oblastisse) ning Põhja-Eestis puudus reaalne koordineeritud hävituspataljonide tegevuse juhtimine. Segadust tekitas ka asjaolu, et vastavalt Nõukogude väejuhatuse sõjaplaanidele kuulus Põhja-Eestimaa Põhjarinde alluvusse, Lõuna-Eesti ja Lätimaa aga Looderinde alluvusse.

29. juunil kuulutas EK(b)P Keskkomitee välja parteilise mobilisatsiooni. Kõik partei liikmed ja kandidaadid, samuti suur osa ELKNÜ liikmetest kutsuti hävituspataljonidesse. Nendesse formeeringutesse iga meest ei võetud. Kui soovitaja ei olnud kommunist või vähemalt kommunistlik noor, pidi tal olema NKVD usaldus või soovitus^[2].

Hävituspataljonide koosseisus oli 1941. aasta juuni lõpus umbes 6000 meest, kellest kolmandik kuulus Tallinna pataljonidesse. Rahvusliku koosseisu järgi moodustasid venelased hävituspataljonide koosseisust kohati üle 50%, eriti arvukalt oli venelasi Tallinnas värvatud hävitajate seas^[3].

Pataljonidesse kuulus palju põhjakihi esindajaid, isikuid, kes varem olid Eesti kohtute poolt kriminaalkorras karistatud: vargad, pussitajad, röövlid, kaklejad ja sarnased isikud. Et hävituspataljonide ridu täiendada, võeti sinna suurel arvul 1941. aasta juunis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt rehabiliteeritud ja vanglaist vabastatud kriminaalkurjategijaid^[viide?].

Hävituspataljonide koosseisus oli palju kommuniste ja esimese okupatsiooniaasta jooksul esilekerkinud "töölisaktiviste". Näiteks 1. Tallinna hävituspataljon koosnes vaid kommunistidest ja partei liikmekandidaatidest, seetõttu loeti seda üksust hävituspataljonide hulgas eliitpataljoniks. Teistes hävituspataljonides kõikus kommunistide osa 20–30% vahel.^[viide?] Põhiliselt EKP, miilitsatöötajatest ja komsomoli liikmetest ning kohalikest vabatahtlikest moodustatuna ja juhituna NKVD venelastest ja eesti kommunistidest ohvitseride poolt tegutsesid hävituspataljonid Punaarmee tagalas, mitteregulaarvägede vastu.

Hävituspataljonide loomisele eelnes 5. juulil 1940 Rahva Omakaitse loomine, millesse koondati ligi 8 000 liiget, mis oli esialgselt ettenähtud Eesti NSV võimude poolt natsionaliseeritud vara kaitsmiseks.^[viide?]

ENSV Hävituspataljonide operatiivgrupp.

• Operatiivgrupi nominaalne ülem oli NSV Liidu SARKi Balti ringkonna piirivalvevägede ja piirivalveringkonna valitsuse ülem riikliku julgeoleku kindralmajor Konstantin Rakutin (1902–1941); Hävituspataljonide üldjuht oli eemal viibiva Rakutini asemel surmasaamiseni Audru lahingus 19. juulil 1941 Pärnumaal Audru lähedal SARKi alampolkovnik Grigori Okojev.
• Operatiivgrupi staabiülem major Luskatov.

ENSV Hävituspataljonide Staap, asus Tallinnas Toomkuninga 11, endises Saksa saatkonna (algses) hoones

• Staabi ülem Mihhail Pasternak
• Staabi komissar Feodor Okk
• Kapten Vladimirov.

Sõja alguses moodustati ligi 27 rahvakaitsepataljoni (igas linnas), millest 17 hävituspataljoni (5000 inimest), pataljonide koosseisus oli normaalselt kavatsetud: 3 roodu, millest igaühes 3 rühma. Pataljonidele määrati 3. juulil 1941 konspiratsiooni eesmärgil järjekorranumbrid. Pataljonid:

Lisaks eelnevale moodustati

• 2 miilitsasalka,
• 2 raudteelaste salka,
• 2 soomusrongide salka,
• Tartu jõe ja järve laevanduse töötajate salk,
• 3 töölispolku

Kokku 10 000 inimest^[10].

"Esimest vabatahtlikke kaitsesalka asuti Eesti NSV-s omaalgatuslikult looma Tartus juba 23. juunil 1941. Nagu mujalgi, nii oli ka meie vabariigis hävituspataljonidesse astuvate vabatahtlike arv palju suurem, kui ette arvati [...] partei-, komsomoli-, nõukogude ja ametiühinguaktivistid, miilitsatöötajad ning teised nõukogude aktivistid [...] Eesti NSV vabatahtlike võitlusüksuste juhtkonda kuulusid varasemates klassilahingutes karastunud kommunistid. Nii võitlesid hävituspataljonides komissaridena A. Must (6. Virumaa pataljon, J.Tamm (16. Pärnumaa pataljon), K. Hansson ja H. Roog. Komandöride hulgas oli palju veterane, nagu alampolkovnikud V. Ferberg ja K. Kanger, kaptenid A. Balta ja R. Punn, vanempoliitjuhid A. Golub ja R. Lutus. Paljud partei ja nõukogude asutuste juhtivad töötajad – EKP Keskkomitee sekretär F. Okk, EKP Keskkomitee osakonnajuhatajad M. Kitsing ja A. Raud, Tallinna raudteesõlme parteiorganisatsiooni sekretär, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik H. Ansip, Eesti NSV Ülemkohtu esimees L. Jürgens, partei maakonnakomiteede sekretärid O. Abori ja E. Säremat ning Eesti NSV Kergetööstuse Rahvakomissariaadi osakonnajuhataja S. Generalov – astusid samuti väkke, Pärnu EKP I sekretär Jan Ganzen (Gansen)^[11].

Endise kodanliku sõjaväe ohvitseridest võitlesid väe ridades kaptenid E. Laasi ja N. Trankmann, leitnandid E. Kostabi ning I. Paul jt. ^[6]

„Hävituspataljon ei tunne halastust meie vaenlaste – bandiitide ja teiste fašistlike röövikute vastu. Need tehakse mitte üksnes maatasa, vaid saadetakse otsemat teed maa sisse, kus on nende õige koht.

Igas külas ja asulas on hävituspataljonil peale vastase otsese purustamise ka rida muid ülesandeid. Bolševistliku valjusega tuleb teha kindlaks provokatsiooniliste kuulujuttude levitajad ja paanika tekitajad. Tuleb selgitada ja kahjutuks teha kõik, kes otseselt või kaudselt aitavad kaasa vaenlasele.“

– Mis on hävituspataljon ja missugused on ta ülesanded. – Tartu Kommunist, 22. juuli 1941.

Kui toimus Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944), piisas Hävituspataljoni kuulumisest, et selle eest määrata Saksa okupatsioonivõimude poolt karistuseks surmanuhtlus, kui sõjakuritegudes osalenud aktiivsele Nõukogude võimu toetajale.^[viide?]

15. märtsiks 1943 oli kokku loetud 1850 hävituspataljonide ja NKVD tapetud Eesti inimest, peaaegu kõik neist tsiviilelanikud, kes mõrvati ilma kohtuotsuseta^[viide?].

EK(b)P Tallinna Linnakomitee ja Ametiühingute Kesknõukogu otsusel moodustati 24. juulil Tallinna töölistest Tallinna Töölispolk. Väeosa eripäraks oli see, et sinna „registreeritud jäid oma tööpostidele edasi ja käisid allüksustena koos ainult õppuste ajal.” Seda väeosa juhatas Venemaa-eestlastest alampolkovnik Karl Kanger ja relvad said see väeosa alles 26.08.1941. Ilmselt ei osalenud Töölispolk (täpsemalt vist Tallinna 1. töölispolk) üldse mingites muudes lahingutes peale ühe lahingu Kadriorus 27. augustil 1941. Tuntud tegelastest olid selles väeosas kirjas näiteks August Alle, Paul Rummo, Erni Hiir ja Hans Kruus, Johannes Mihkelson.^[viide?]

Polku registreerus umbes 1000 (lahingute alguseks oli 1500). Harkus loodi neile õppekeskus. Komandöriks alampolkovnik Karl Kanger, EK(b)P KK sõjalise osakonna juhataja, komissariks vanempolitruk Richard Lutus, staabiülem kapten Antipov. Pataljonikomandörid Eesti NSV ALMAVÜ orgbüroo juhataja ja esimees vanempolitruk A. Golub, Tallinna linna TRS Nõukogu Täitevkomitee esimehe asetäitja vanemleitnant R. Punn ja EK (b)K Keskkomitee töötaja kapten A. Balta. Komissarid olid Eesti NSV Ülemkohtu esimees L. Jürgens ja EK(b)P KK vastutavad töötajad M. Kitsing ja K. Johanson. Liikmed olid Tallinna ettevõtete töölised. Ettevalmistus väljaspool tööaega. Lahinguis osales neist u 1000. Relvad said alles lõpus, mida õppisid kasutama alles lahingus.^[viide?]

1941. aasta juulis-augustis asusid Jaama-Vasknarva joonel 6. Rakvere hävituspataljon ja põhja pool 5. Narva hävituspataljon. 19. juulist kuni 14. augustini asusid nad Narva jõe joonel, kust taganeti Narva^[12].

Augustis 1941 moodustati Eesti NSV kaitset organiseeriva 8. armee korraldusel järelejäänud kokku 2800 hävituspataljonide mehest, sh. Narva hävituspataljonist – Narva Töölispolk (Нарвский рабочий полк), (koosseisus 1000 liiget, 76 mm kahurite patarei ja kuulipildujarood), mis 20. augustil 1941 liideti 20. laskurdiviisiga^[viide?]. Narva töölispolgu ülemaks sai kapten K. Gontšarov ja komissariks Igor Tšernov. Pataljone juhtisid endised hävituspataljonlased kapten Nikolai Trankmann, vanemleitnant M. Rogozin ja Oskar Abori. Allüksusi juhtisid venelased A. Vinogradov ja I. Glazõtšev, ukrainlane G. Potapenko, lätlased M. Pauper ja K. Prieže ning eestlased K. Reimer, A. Must ja A. Raidma.^[viide?]

18. augustil 1941 koondati Tallinna hävituspataljonid Tallinna, kus nendest moodustati 20. augustil 1941 1. Eesti Laskurpolk ehk 1. Eesti Kütipolk (1-й эстонский рабочий стрелковый полк), mille juhiks määrati SARK-i kapten Mihhail Pasternak, komissariks oli EKP Keskkomitee sekretär Fjodor Okk^[13]. (Mõlemad langesid 22. augustil 1941 Kiviloo all)^[14].

1. Eesti Laskurpolk ehk 1. Eesti kütipolk asus 20. augustil 1941 Tallinna kaitsele Saksa vägede pealetungi vastu, polk koosnes 3 pataljonist – 1500 võitlejast ning kuulipilduja- ja miinipilduja roodust. Need väeosa tegutsesid kuni septembrini 1941.^[viide?]

11. Läänemaa hävituspataljon osales Kiviloo, Perila, Kose-Risti ja Peningi lahingutes.^[viide?]

Koos Nõukogude vägedega (10. Laskurdiviis) taganesid Lätist juunis-juulis 1941 Eestisse ka Lätis (Riia linnas ja Loode-Lätis) moodustatud hävituspataljonid (1. Läti vabatahtlik hävituspolk – (1-й латышский добровольческий истребительный полк), kelle taganemistee NSV Liitu viis läbi Lõuna-Eesti, 26.–28. augustil kaitselahingutes Tallinnas ja 28. augustil lahkusid koos Balti Laevastikuga Kroonlinna. 2. Läti vabatahtlik töölislaskurpolk – (2-й латышский добровольческий рабочий стрелковый полк), kelle taganemistee NSV Liitu lõppes taganemisega läbi Narva Leningradi alla^[15].

Hävituspataljoni liikmed osalesid koos NKVD Eriosakonna liikmetega Põhja-Eestis 31. juulil 1941 metsavendade ja ERNA luuregrupi vastu peetud Kautla lahingus. Pärast lahingut mõrvati Kautla talus julmalt seitse inimest, kellest osa heideti elusalt tulle. Mõrvatute hulgas tunti riideräbalate järgi hiljem ära neli isikut: Kautla talu perepoeg Johannes Lindeman, sama talu teenija Ida Hallorav ning samal päeval talus viibinud Oskar Mallani ja Johannes Ummus. Ülejäänute söestunud säilmeid ei suudetud identifitseerida. Tapmise põhjuseks oli kahtlus, et pererahvas pidas sidet Kautla rabas paiknevate metsavendadega^[16]; ilmselt olid mõned mõrvatuist Kautla rabalaagris paiknevad metsavennad.^[viide?]

Hiiumaal loodud hävituspataljon, pataljoni komandöriks oli ohvitser Aleksandrov, komissariks Eesti NSV Ülemnõukogu saadik Johannes Oinas, parteiorganisaator Albert Tuur^[17], Paul Soesoo, Artemi Üksik, Edgar Kärner, Valter Uusniit ja paljud teised^[18][19].

Juba enne Eesti okupeerimist otsustati EK(b)P Keskkomitee büroo otsusega 20. aprillil 1944 taasasutada hävituspataljonid ja formeerida need kõigis maakondades kohalikest elanikest vabatahtlike üksustena.

Hävituspataljonid allusid Eesti NSV SARKi, Eesti NSV Siseministeeriumi ja hiljem Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi haldusalasse ning kasutati koos NSV Liidu ja Eesti NSV SARKi üksuste ja Sisevägedega metsavendade vastastes relvaoperatsioonides ja Nõukogude võimu eest varjajate tabamiseks ning nõukogude ja kohalike omavalitsuste (Täitevkomiteed jne.) asutuste valveteenistuses.^[viide?]

Vastavalt EK(b)P KK ja ENSV RKNi 26. detsembri 1945. a. määrusele nr. 140 ja EK(b)P Keskkomitee büroo 29. detsembri 1945. a. otsusele nr. KB/140-46 ning 14. jaanuari 1946. aastal Eesti NSV Hävituspataljonide Keskstaabi käskkirja nr. 1 oli ENSV SARKi Hävituspataljonide Keskstaabi ülem Nikolai Karotamm (EK(b)P KK I sekretär), Keskstaabi operatiivosakonna ülem Aleksander Resev (Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar), hävituspataljonide materiaalse ja majandusliku varustamise eest vastutas Arnold Veimer (Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees) ja poliitilise kasvatustöö eest hävituspataljonides Arnold Meri (ELKNÜ Keskkomitee esimese sekretär). Maakondlike staapide ülemateks olid EK(b)P maakonnakomitee sekretärid: Virumaal - sm. Jaanson; Tartumaal - sm. Eiche; Võrumaal - sm. Tamm; Valgamaal - sm. Ovsjannikov; Viljandimaal - sm. Ivanov-Jaanus; Järvamaal - sm. Zucker; Harjumaal - sm. Ristmägi; Läänemaal - sm. Minne; Saaremaal - sm. Bersin; Pärnumaal - sm. Jakobson.^[20]

31. jaanuarist 1946. aastal kehtestas EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi hävituspataljonide keskstaabi ülem Nikolai Karotamm ENSV SARKi hävituspataljonid ümber rahvakaitsepataljonideks^[21]. Kuid pataljonide endi, julgeoleku ja parteistruktuuride dokumentatsioonis jäi endiselt käibele termin „hävitajad”. Seda ei muutnud ka 1949. aastal pataljonidele antud järjekordne nimi: „Bandiitide hävitajate pataljonid”.^[viide?]

Hävituspataljone oli 1951. aastal kokku 39. Rahvakaitsepataljone juhendas ja koordineeris tööd teiste Nõukogude asutusega ENSV Rahvakaitsepataljonide Keskstaap^[22], kuhu kuulusid:

• staabiülem Nikolai Karotamm, EK(b)P KK I sekretär
• liikmed: Aleksander Resev, Eesti NSV Siseministeeriumi minister;
  • Boris Kumm, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi minister;
  • Arnold Veimer^[23], Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees;
  • Arnold Meri, Eesti NSV ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär, kelle ülesandeks oli poliitkasvatuse läbiviimine, ka hävituspataljonide isikkoosseisu hulgas.^[viide?]

Pärast sõda jäi hävituspataljonide ülesannete hulka julgeolekuorganite ja -vägede abistamine ning objektide valve.^[viide?]

Maapiirkondades elavad pataljonlased elasid oma kodudes, maakonnakeskustes eksisteerisid aga ka kasarmeeritud pataljonid, mille liikmed kandsid sõjaväevormi ja said palka. Tipphetkel kuulus pataljonidesse 7000 võitlejat.^[viide?]

• Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)
• Nõukogude võimu inimsusvastased kuriteod Eestis 1940–1941
• Sortside saladused
• Rahva Omakaitse
• Suvesõda

• Ilmar Paul, Hävituspataljonid ja töölispolgud Eesti NSV kaitsel 1941. aasta suvel, Tallinn: 1971
• Hävitajad: Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1954. Dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets ja Valdur Ohmann, Tallinn: Eesti Riigiarhiiv, 2006. ISBN 9789985951040
• Koostanud: August Pähklimägi, Ühises rivis ühise vaenlase vastu. Mälestusi kaitselahinguist Eesti NSV-s 1941. aastal. Kirjastus: Eesti Raamat, Tallinn, 1969, 352 lk.

• ÜK(b)P Keskkomitee määrus 24. juuni 1941 Hävituspataljonide loomise kohta (Постановление Политбюро ЦК ВКП(б)о мероприятиях по борьбе с парашютными десантами и диверсантами противника в прифронтовой полосе), vene keeles
• Peeter Larin, Kuidas eesti rahvakaitseväe üksused võitlesid 1941. aastal?, Ajakirja "Eesti Kommunist" väljaanne 1966 - Küsimused ja Vastused, Nr 6 (81)
• Kilde Läänemaa hävituspataljoni võitlusteelt [1941]
• Hannes Walter, "Must lehekülg Eesti rahva ajalooraamatus. Hävituspataljonlased tuleb kuulutada sõjaroimareiks" – Kultuur ja Elu, 2/2017
• Hävituspataljonlased külvasid sõjajärgses Eesti külas hirmu ja õudu,
• Pearu Kuusk:Eesti NSV Siseministeeriumi/Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Banditismivastase Võitluse Osakond (1944–1947)
• Hävituspataljonlase Leonhard Trummi seletuskiri ühest operatsioonist Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi eriinspektsioonile märtsis 1951
• Hävituspataljonide tegevus 1941. aastal Saksa rindeväeosadega
• Leadership of destruction batallions and worker's regiments, formed in Estonia in 1941
• Pekka Erelt. Kultuuritegelased hävituspataljonides. EE 23.01.2018.