|
Haapsalu raudteejaam
Haapsalu raudteejaam on endine raudteejaam Läänemaal Haapsalus. Haapsalu jaamahoone ehitati aastail 1905–1907. Hoone projekteeris Karl Wehrheim, inseneriks oli V. Vestfalen. Haapsallu viis aastail 1905–2004 Keila–Haapsalu raudteelõik, mis 2004. aasta kevadel üles võeti. Liinil Tallinn–Haapsalu sõitsid regulaarsed reisirongid kuni 1995. aasta septembrini, misjärel kasutati raudteed vähesel määral veel vaid kaubaveoks. Haapsalu jaamale eelnes Keila suunalt Uuemõisa raudteepeatus.[1] Haapsalu raudteejaama nn Imperaatoripaviljonis asub 1997. aasta juunist Eesti Raudteemuuseum, mis jätkab 1970. aastal Tallinnas asutatud laiarööpmelise raudtee (1524 mm) muuseumi tegevust. Jaamas on ka bussijaam ning hoone tagaküljel alates 1961. aasta detsembrist toonaselt Võidu (praegu Posti) tänavalt üle toodud bussipeatused. [2][3][4] Ajalugu    Keila ja kuurortlinna Haapsalu vahele hakati raudteed ehitama 1902. aastal ja see avati ametlikult novembris 1905. Looderaudtee Balti raudteeliini Tallinna–Keila raudtee jätkuna võimaldas raudteeliin reisijatevedu kuurortlinna Haapsallu, Haapsalu kreisi keskusse.[5] Haapsallu asuti jaama rajama 1902. aasta lõpus Paralepa metsa ja linna vahel asunud lagendikule, kokku 10 tiinule (10,9 ha) maa-alale. 1904. aastal valmis jaamas enamik ehitisi. Sama aasta lõpus (28. detsembril) alanud ajutise rongiliiklusega üheaegselt alustas tegevust ka Haapsalu raudteejaam, kuigi jaamahoone selleks ajaks veel valminud ei olnud. Esinduslik hoone valmis 1905. aasta hilissügiseks, lõplikult aga alles aastaks 1907. Historitsistliku jaamahoone projekteeris Peterburis arhitekt Karl Wehrheim (1835/1840–1912).[6] Keisririigi süsteemis teise klassi liigitatud raudteejaama peahoone vastas tegelikult toonastele I klassi jaama nõuetele: lisaks puhvetitega ooteruumidele, härrade ja daamide vesiklosetiga tubadele, suurele vestibüülile, piletikassale, jaamakontorile, jaamaülema kabinetile ning telegraafiruumile olid seal ruumid postiosakonnale, raudteesandarmile ja isegi keiserlikule perekonnale.[6] Teise klassi jaamale kohaselt asub Haapsalus kahekohaline paekivist veduridepoo ning selle juures ka suur auruvedurite pöördsild diameetriga 19,5 m. Veduridepoo oli OÜ Haapsalu Raudtee – kui raudtee viimase operaatori – poolt kasutusel kuni Haapsalu raudtee sulgemiseni aastal 2004. Varasemal perioodil oli jaamas koos peateega kokku 10 nummerdatud teed, mis lõppesid kõrgele raudteetammile rajatud umbteena Haapsalu lahe kaldal (rongide manööverdamiseks).[6]      Lisaks jaamahoonele ja perroonile valmisid veel ka veetorn, kaubaladu ning paljud teised jaama abihooned nagu näiteks jaamatööliste elamud, kuurid, keldrid, raudteejaama ambulants, loomalaut, pagasihoone, pesuköök ja pöörmepostide hooned.[8] Umbes kümme aastat hiljem ehitati Haapsalust 7 km[9] pikkune raudteelõik Rohukülla (vt Rohuküla raudteejaam), kui Peeter Suure Sadama olulisse sõjasadamasse. Raudteepikenduse otstarve oli tollal aga eeskätt sõjaline ja ajendatud Esimese maailmasõja kasvavatest pingetest. 1917. aastal asuti kavandama ka Haapsalu ja Pärnu raudteejaama vahele uue raudtee rajamist, ent see plaan jäi teostamata.[10] 1920. ja 1930. aastatel kasutati Haapsalu–Rohuküla raudteed lisaks kaubaveole reisijate transpordiks.[11] Juunis 1935 võeti reisijate veoks kasutusele Eestis ehitatud diisel-elektriline mootorvagun DeM 31 Lendav Läänlane. Sõit Tallinnast Haapsallu kestis alla kahe tunni.[12] Kaks aastat varem oli jaamas avanud uksed postiagentuur „Haapsalu vaksal“.[13] 1980. aastatel sõitis liinil Tallinn–Haapsalu kolm paari reisironge päevas, sõit kestis keskmiselt kaks ja pool tundi. 1990. aastate alguseks oli raudtee seisukord aga sedavõrd halvenenud, et rongisõit kestis juba üle kolme tunni ja reisijad eelistasid rongile bussi. Samal ajal vähenes märgatavalt ka kaubarongide koormus ja raudtee ülalpidamine tekitas järjest suuremat kahju. Kuna Riisipere–Haapsalu lõigul puudus kontaktvõrk, ei saanud reisijate veoks kasutada ka tunduvalt väiksemate ülalpidamiskuludega elektrironge. Lisaks halvendas olukorda veel kerget tüüpi väljavahetamist vajav rööbas (R43), aastakümneid tegemata remont ja Eesti Raudtee soov vabaneda reisijateveost kõikjal Eestis, andes selle üle Elektriraudteele ja Edelaraudteele. Kõigest sellest johtuvalt otsustas EVR-i haldusnõukogu 15. septembril 1995 sulgeda Haapsalu–Riisipere raudteelõigu.[14] Viimane regulaarne reisirong (DR1A-226), kaunistatult kuusepärja ja loosungiga "Hüvasti Haapsalu", saabus Haapsallu 22. septembril 1995.[15][16] Pärast reisiliikluse sulgemist jätkus raudteel väikese koormusega kaubavedu.[17] 1990. aastate alguses kasutult seisma jäänud ja metallivaraste rüüstatud Haapsalu–Rohuküla raudtee demonteeriti lõplikult 1990. aastate keskel. Veel 2012. oli alles väike lõik endise teraviljakombinaadi ning jaama vahel, kus hoiti auruvedurit. Tänaseks on see koos mitmete tupikteedega võetud üles. [18] 1996. aasta sügisel munitsipaliseeriti osa jaama ehitisi (nt jaamahoone, perroon ja jaamaväljak).[19] 1997. aasta lõpul otsustas AS Eesti Raudtee Haapsalu jaamas kommertsoperatsioonid lõpetada ja raudteejaama lõplikult sulgeda. Haapsalu viimane jaamaülem oli Natalja Kappanen, kes hiljem töötas veel ka OÜ Haapsalu Raudteel dispetšerina.[20] Haapsalu jaamas asus 20. sajandi lõpul kokku neli jaamateed, mis lõppesid endiselt jaama põhjaküljel, raudteemuulile rajatud umbteega. Lisaks oli kauba käitlemiseks jaamas tupiktee koos kaldtee, kaubalao ja laadimisplatvormiga. Haapsalu raudteejaamast lähtus ka mitu haruteed, mis siirdusid naftabaasi, depoosse, vedurite pöördsillale, Haapsalu Rajooni Tarbijate Kooperatiivi ja Rohukülla.[21] Lühike lõik Rohuküla harutee algusest oli hiljaaegu veel säilinud (sellel seisis auruvedur Su 252-94), kuid demonteeriti tõenäoliselt 2013. aastal.[22] Novembris 1997 müüs Eesti Erastamisagentuur Riisipere–Haapsalu raudteelõigu (53 km) sümboolse 5300 krooni eest (100 kr/km) ärimees Aarne Taalile.[23] 1. mail 1998 alustas tegevust OÜ Haapsalu Raudtee[24], mis hankis kaubaveduri seeriast M62-1296 (nimega Robert) ja alustas kaubavedusid lõigul Riisipere–Haapsalu.[25] Esialgu sõitis kaubarong kolm korda nädalas, vedades Lääne-, Hiiu- ja Saaremaa jaoks (kokku 11 firmalt) kütust, puitu, vilja, vanarauda, kivisütt, soola ja kalakonserve.[26] Seoses oluliselt vähenenud kaubavedude ja laguneva raudteega, kus kiirus piirdus kohati kõigest 25 km/h, otsustati Riisipere ja Haapsalu vaheline raudteelõik demonteerida. 2004. aasta kevadel koondati kogu järelejäänud personal ja raudteel algasid lammutustööd.[27] OÜ Haapsalu Raudtee opereeris kokku 6 aastat ja 24 päeva, pakkumisele raudtee taasriigistada andis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium eitava vastuse. 2004. aasta mais alustati raudtee demonteerimist. Vanaraua müügist saadud tulust investeeriti osaliselt raudteetammile rajatud kergliiklustee ehitusse. Raudteemuuseumi tarbeks jäeti Haapsallu rööpad alles.[28] 2008. aastal avati Riisipere–Haapsalu–Rohuküla raudteetammil ligi 60 km pikkune Läänemaa Tervisetee.[29] Haapsalu jaamaülemadHaapsalu raudteejaama juhtisid selle 93 tegevusaasta jooksul: Sergei Kaskelaine, Rudolf Romm (01.10.1913 – 01.06.1916), Nikolai Nossov (01.01.1917 – 01.06.1921), Johannes Saarmann (06.1921 – 01.05.1923), Johann Perg (01.07.1923 – 01.11.1930), Aleksander Veljaminov (Viljaste, kt 01.11.1930 – 06.1931), August Särm (01.06.1931 – 16.06.1938), August-Johannes Sõnno (01.12.1938 – 04.01.1941 ja 10.04.1947 – 16.01.1951), Rudolf Räitsak (kt 05.01.1941 – 04.1941), Aleksander Timusk (15.04.1941 – 25.03.1947), Igor Laid (16.01.1951 – 08.1951), Heino Liht (08.1951 – 04.10.1968), Voldemar Reichardt (kt 10.1968 – 14.12.1968), Ivan Kappanen (12.1968 – 08.1970), Valentin Ossipov (28.08.1970 – 12.10.1989) ja Natalja Kappanen (10.1989 – 12.1997).[6] Jaamahoone
Haapsalu historitsistliku jaamaansambli projekteeris 1904. aastal arhitekt Karl Wehrheim ja see valmis 1907. aastal. Vaksalihoone pidi tulema kogu liini suursuguseim, kuna sinna rajati keisririigi raudteetavade kohaselt II klassi jaam. Ülipika fassaadiga kompleksi kuuluvad reisijatehoone, väikese torni ja varikatusega nn Imperaatoripaviljon ja ühendav katusealune.[30] Neile lisaks asub jaamahoone ümbruses säilinud ja tänaseks kaitse all olevaid abiehitisi, näiteks pagasiait, platvormiga kaubaladu, veetorn, depoo, vedurite pöördsild, raudteelaste elamud ja teised väiksemaid abihooned.[31] Haapsalu jaamahoone projekt kinnitati 19. oktoobril 1904, välja arvatud Imperaatoripaviljon, mille teine variant sai heakskiidu alles 28. juunil 1905.[32] Jaamahoone ehitust juhtis suurte volitustega insener Peter von Goette, ehitajad olid kohalikud ettevõtjad. Jaamahoone sai enamasti vaid suurlinnadele omase ülipika perrooni pikkusega 100 sülda (216 m), mis ainulaadse nähtusena oli tervikuna kaetud katusega.[33][34] Praegu asub jaamahoones lisaks Raudteemuuseumile ka Haapsalu bussijaam.[35] Haapsalu raudtee taastamineAlates regulaarse reisirongiliikluse kadumisest 1995. aastal on räägitud Tallinna–Haapsalu rongiühenduse taastamisest. 13. veebruaril 2014 moodustati riigikogus 15-liikmeline Haapsalu raudtee taastamist toetav saadikuterühm, mille esimeheks valiti Lauri Luik.[36] Detsembris 2019 avati reisiliiklus Riisipere–Turba 6,3-kilomeetrisel teelõigul.[37] Aprillis 2022 kuulutati välja ehitushange Turba–Risti 13,5-kilomeetrise teelõigu rajamiseks. Liiklus kavatseti seal avada 2024. aasta lõpus.[38] See aga lükkub 2022. aasta suve seisuga määramata ajaks edasi.[39] Haapsalu raudtee kuni Rohukülani oli 2021. aasta seisuga kavas taastada 2028. aastaks.[40] 2022. aastal vastu võetud valitsuse otsusega jäeti Haapsalu raudtee taastamine Eesti taaste- ja vastupidavuskavast välja.[41] Pildid
Vaata ka
Viited
Kirjandus
Välislingid
|
||||||||||||||||||||
_Haapsalus.jpg)
.jpg)
![Eesti laiarööpmelise raudteevõrgu alguspunkt (0 kilomeeter) [42]](Fail:Km_post_Haapsalu_jaamas.jpg)
