|
Harilik ebajasmiin See artikkel räägib liigist. Perekonna kohta vaata artiklit Ebajasmiin (perekond).
Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) on hortensialiste sugukonda kuuluv taimeliik. Eestis kasvatatakse taime ilupõõsana.[1] KasvutingimusedHarilikule ebajasmiinile sobivad nii kuivad kui ka niisked kasvukohad ja ta on mulla suhtes vähenõudlik. Ta vajab küllaltki palju valgust, paljuneb hästi vegetatiivselt ning on mõõdukalt külmakindel, kuid ei talu hästi tuulist kasvukohta. Ta saab hästi hakkama linnatingimustes. Küll aga tahab harilik ebajasmiin kaitset tugeva pärastlõunase päikese ja liigse kuumuse eest.[2] KirjeldusLehed on vastakad, munajaselliptilised, karedad, harvalt jämesaagja servaga. Alumiselt küljelt on leht roheline, roodude nurkades (või ka roodudel) karvad, pealt on leht tumeroheline ja paljas, (4–)5–10 cm pikad ja 2–5 cm laiad. Kasvab kuni 3 meetri kõrguseks.[3] Harilik ebajasmiin õitseb juunis. Õied on kreemikasvalged, tugeva hapukasmagusa lõhnaga, asetsevad püstistes 5–7-õielistes kobarates.[4] AjaluguKultuuristatult kasvatatakse harilikku ebajasmiini Eestis juba alates 16. sajandist. Eestis on ta üsna laialt levinud, kuna on vähenõudlik ja külmakindel ilutaim. Taim on pärit Lõuna-Euroopast.[5] HooldamineHarilikku ebajasmiini on suhteliselt lihtne hooldada, kuna tal ei ole sageli probleeme kahjurite või haigustega ja suuremaid põõsaid on vaja kasta ainult põuaperioodidel. Soovituslik on põõsast iga aasta väetada ja pügada. Harilikku ebajasmiini istutatakse nii üksikpõõsastena kui ka gruppidena ja selleks, et ta rohkelt õitseks, on aeg-ajalt vaja teda pärast õitsemist üsna ulatuslikult tagasi lõigata.[6] Rikkalik päikesevalgus tagab ebajasmiini rikkaliku õitsemise, kuigi ta saab hakkama ka nõrgemates valgustingimustes. Taim jätkab iga-aastast õitsemist, kuni põõsas püsib terve ja optimaalsetes kasvutingimustes.[4] Viited
Välislingid
|
||||||||||||||||||||||||
