|
Helicobacter pylori
Helicobacter pylori ehk helikobakter[1] on vähese hapnikunõudlusega (mikroaerofiilne) gramnegatiivne bakteriliik. Helikobakter on 2,5–4,0 µm pikkune, spiraalikujuline ja ühes otsas on 2–6 viburit.[2] Helicobacter pylori genoom on teada ja jaguneb kolmeks suureks genotüübigrupiks: Euroopa tüvi, Ida-Aasia tüvi ja Aafrika tüvi. Helikobakteri ainukeseks teadaolevaks looduslikuks peremeesorganismiks on inimene, kuid bakter elutseb ka mitmete teiste loomade (näiteks kassid, koerad, primaadid) mao limaskesta limakihis. H. pylori on inimeste maos elunenud kauem kui 58 000 aastat (Linz jt, 2007).[3] Helikobakter ei ole invasiivne ja elab, kinnitatuna epiteelirakkudele ja rakkudevahelisse ruumi, mao limaskesta limakihis ja epiteeli pinnal oleva lima sees. Bakter võib koloniseerida ka kaksteistsõrmiksoole ja sooletrakti limaskesta. Bakterit on leitud osade nakatunute mandlites (seostatakse kurgumandlite põletikuga). Helicobacter pylori paljuneb mao limaskestal ja eritab läbi maohappe limakihini jõudmiseks ureaasi, mis muundab maorakkude poolt komplekteeritava karbamiidi ammoniaagiks ja süsinikdioksiidiks.[4] Ammoniaagi ja mõnede teiste ühendite olemasolu võib põhjustada mao limaskesta põletikku. Helikobakter eritab VacA valku, mis kutsub esile paikse immunosupressiooni. Helikobakterid moodustavad rasketel aegadel (näiteks peremeesorganismi antibiootikumravi) biokile.[5] Helikobakteri täpsed levikuteed on teadmata. Bakter levib tõenäoliselt otsese kontakti kaudu. Nakkuse võib saada ühiste sööginõudega, ema võib bakteri lapsele anda enda süljega puhastatud lutiga, pesemata kätega, samuti joogivee või toiduga jne. Helikobakter on väga paindlik ja kohanemisvõimeline ligi 15–20%[6] ka kuni 50%[2] helikobakteritüvedest on korduva ravikuuri korral klaritromütsiiniresistentsed. Osad tüved on ka metronidasooliresistensed. Patogeensus
Helikobakter-infektsioon on maailmas üks levinumaid nakkusi, seda kannab rohkem kui 2 miljardit inimest[7] või koguni kuni 2/3 Maa elanikkonnast.[8] Helicobacter pylori bakteritüved on erineva tõvestusvõimega ja nakkuse kandjatel ei esine enamasti (90%) mingeid haiguse sümptomeid. Kuid uuringud näitavad, et väiksel hulgal peremeesorganismidel võib suurenda risk maohaavandi ja kaksteistsõrmiksoole haavandi, gastriidi, duodeniidi ning teatud maovähivormide tekkeks. 1994. aastal nimetas Rahvusvaheline Vähiuurimise Keskus (IARC) Helicobacter pylori 1. tüübi bioloogiliseks kartsinogeeniks – kindlalt vähki põhjustavaks teguriks.[4] Seejuures seostatakse maovähi tekkega teatud toksilise toimega helikobakteritüvesid: cagA ja vacA geeniga tüvedega. Avastamine1875. aastal leidsid Saksa anatoomid inimese mao limaskestas spiraalse bakteri, kuid neil ei õnnestunud selle kultuuri kasvatada ja avastus unustati.[9] Aastal 1893 kirjeldas Itaalia patoloog Giulio Bizzozero ilmselt Helicobacteri sarnast spiraalse kujuga bakterit koerte maos.[10] Aastal 1974 leidis professor Ivan Morozov Moskvas spiraalkujulisi baktereid patsientide kudedes pärast vagotoomiat (uitnärvi läbilõikust). Kuid kasvatamise meetod ei olnud mikrobioloogidele teada ja avastatud bakter ei saanud tuntuks veel järgneva kümne aasta jooksul. Bakteri taasavastas 1979. aastal Austraalia patoloog ja hematoloog J. Robin Warren. Ta avastas mao proovitükis (inimese mao limaskesta biopsia) kasvamas bakteri, mida ta asus uurima. Kaks aastat hiljem kohtus ta Barry J. Marshalliga ja nad asusid bakterit uurima.[11] Nad olid esimesed, kellel õnnestus bakterit kunstlikel söötmetel kasvatada. Nad avastasid, et helikobakter põhjustab peptilist haavandit, varem arvati, et seda põhjustavad üksnes stress ja vürtsikas toit.[12] Meditsiini- ja teadusringkonnad ei suutnud nende avastust tunnustada, kuna varem arvati, et Helicobacter pylori ei saa elada maos, mao väga happelise keskkonna tõttu. Barry J. Marshall, olles tuvastanud, et tal ei ole helikobakteriinfektsiooni 'kulistas kurku' söötmel kasvatatud ligi 1 miljon helikobakterit. 7 päeva pärast[13] 'niitis ta jalust' bakteri tekitatud gastriit.[14] 1994. aastal avaldas US National Institute of Health soovitusliku konsensusprogrammi, kus mainiti, et kroonilisi mao- ja suurest happesusest tulenevaid haigusi võib põhjustada ka H. pylori, ja soovitas lisada vastavate maohaavandite ja gastriitide raviskeemi mitmeid antibiootikume.[15] 2005. aastal anti Robin Warrenile ja Barry Marshallile Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind helikobakteri avastuse ja selle osakaalu uurimise eest gastriidi ja peptiliste haavandite tekitajana.[16] NimetusAlgul nimetati uus bakter Campylobacter pyloridis'eks, hiljem nimetati ümber Campylobacter pyloris'eks. 1989. aastal otsustati rahvusvaheliselt, et uus bakter on täiesti uue perekonna Helicobacter esindaja.[4] Lisalugemist
Viited
Välislingid |
||||||||||||||||||||||||||||||||
