|
Juhan Simm
Juhan Simm (12. august 1885 Kivilõppe, Vana-Suislepa vald – 20. detsember 1959 Tartu) oli eesti helilooja, koorijuht ja dirigent.  ElukäikJuhan Simmi haridustee algas Suislepa vallakoolis ja jätkus Tarvastu kihelkonnakoolis, kus ta David Birkenthali käe all alustas viiuli- ja harmooniumimänguga. 1898. aastal asus Simm õppima Tartu Reaalkooli, mille orkestris hakkas mängima algul viiulit, siis vioolat ja tšellot. Tšellot mängis ta alates 1900. aastast ka Aleksander Lätte sümfooniaorkestris. Koos viiuldaja Heino Elleriga osales ta tšellomängijana Rudolf Tobiase asutatud Eesti esimese keelpillikvarteti tegemistes. Reaalkoolis asutas Simm meeskvarteti, milles laulis I tenorit. Aastatel 1904–1907 oli ta Tartu Eesti Evangeeliumi Noortemeeste Seltsi koorijuhi ametis. Aastatel 1906–1910 õppis Simm Tartu ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas, jätkates samal ajal oma muusikaharrastusi Eesti Üliõpilaste Seltsis Ühendus, Vene Muusikaarmastajate Ringis ja muusikateatri alal "rattasõitjate seltsis" Taara. 1908. aastal asutas Simm omanimelise meeskoori, millest 1912. aastal kasvas välja Eesti Üliõpilaste Ühendatud Meestekoor, praegune Tartu Akadeemiline Meeskoor. Pärast Tartu Reaalkooli lõpetamist tihenesid Simmi sidemed teatriga Vanemuine. 1905. aastal proovis ta August Wiera käe all näitemängus osalemist ja aastatel 1906–1910 mängis ta orkestris tšellot. 1912. aastal asus Simm Rudolf Tobiase õhutusel Berliini Sterni konservatooriumis õppima dirigeerimist Alexander von Fielitzi ning kompositsiooni Wilhelm Klatte juhendamisel. 1924. aastal täiendas Simm ennast dirigeerimise alal Pariisi Grand Opera juures. 1914. aastal jätkus tegevus Vanemuises, mille muusikaetendusi jäi ta juhatama 1940. aastani. Aastatel 1916–1925 juhatas Simm ka Vanemuise muusikaosakonna segakoori. 1923. aastal kasvas tema juhatatud vanemuislaste ansamblist Sinine Vares välja Tartu Meestelaulu Selts. Simm oli ka aktiivne Tartu, Pärnu ja Haapsalu suvemuusika korraldaja ja dirigent ning arvukate kohalike ja meestelaulupäevade korraldaja. Simm oli VIII (1923), X (1933), XI (1938), XII (1947) ja XIII (1950) üldlaulupeo üldjuht. Pedagoogilise tööga tegi Simm algust 1914/15. õppeaastal Treffneri gümnaasiumis, jätkates seda 1926–1927 ja 1944–1951 Tartu muusikakooli muusikateoreetiliste ainete ja dirigeerimisõpetajana. Juhan Simm suri Tartus. Ta on maetud Tartu Maarja kalmistule.[1] Isiklikku Juhan Simmi välimuse iseloomulik tunnus oli suur juukselakk, mille tõttu on teda nimetatud ka Eesti Beethoveniks. Ta kõneles mulgi murdes. Tõelise mulgina oli ta uhke ja suurejooneline, kuid mitte upsakas ega eemaletõrjuv. Tema rõhutatud iseteadlikkus oli seotud abivalmiduse ja suuremeelsusega. Asjaolu, et tema kui populaarse muusikamehe ees olid avatud rikkaimate ärimeeste uksed, kasutas ta nii mõnigi kord selleks, et endaga kaasavõetud puudustkannatavale näitlejale kasvõi õhtusöök muretseda. Kui talt aga küsiti, palju ta laulupeo juhatamise eest nõuab, vastas kurjalt: "Egas ma siia teenima es tule!"[viide?] Aga tööd tuli Simmil palju teha. 1914. aastal abiellunud Juhan ja Alide Simmil (neiupõlvenimega Ungerson) oli kolm last koolitada. Nii tuli otsida kõrvalteenistust suvemuusika ja muu näol.
30. detsembril 1938 kinkis Tartu linnavolikogu Juhan Simmile 1800-ruutmeetrise ehituskrundi Riia mnt 29, Oskar Lutsu krundi naabrusse[2]. 1940. aastal valmis maja, mille õnnistas 8. juunil 1940 Tartu Peetri koguduse õpetaja Jaan Treumann[3] 5. juulil 1970 kogunes enamik Viljandimaa koore ja Juhan Simmi nimeline meeskoor Tartust (asutatud 1962; dirigent kuni 1999. aastani Peeter Lokk) Simmi sünnikohta Suisleppa teeneka muusikamehe mälestuslaulupeole. Juhatati Simmi isikliku taktikepiga. Eriti soojalt võeti vastu meistri enda laulud.[viide?] Tegevus muusika vallasDirigentJuhan Simm on meie muusikaloos tuntud eelkõige kui dirigent. Tema dirigenditegevus hõlmas lavamuusikat kogu selle mitmekesisuses: ooper, operett ja näidendite saatemuusika, peale selle koorid, sümfooniliste ja vokaalsümfooniliste suurvormide ettekanded. Eriti hinnatud oli ta laulupidude üldjuhina, teenides ära hüüdnime "laulupidude kuningas". Tema dirigendiisiksus on olnud eeskujuks nii mõnelegi hilisemale dirigendile.
Oma dirigenditöös ei armastanud Simm tungida detailidesse, kuid oma tahtmise viis ta läbi, pannes suurt rõhku lauluvaimustuse tekitamisele. Eriti sobisid talle temperamentsed, jõulised teosed. Monotoonset muusikat ta ei sallinud, püüdes esitada seda kiiremas tempos ja teha crescendot ka seal, kus seda polnud ette nähtud. Simmi dirigendivõimed hiilgasid eriti 20. sajandi esimesel veerandil. Tol ajal oli ta Konstantin Türnpu ja Karl Leinuse kõrval esimesi kutselisi koorijuhte, kes oli seda ala spetsiaalselt õppinud. HeliloojaSimmi loodud on umbes 30 sümfoonilist teost, muusika ligi 40 näidendile või operetile, 13 suuremat vokaalsümfoonilist helitööd, 18 instrumentaalkammerteost, 12 soolo- ja üle 150 koorilaulu. Tema esimene helitöö on ilmselt Tartu Reaalkoolis õppimise päevil 1902. aastal valminud meeskoorilaul "Täheke", mille ta enda juhatatud kooli kvarteti ja Tartu Eesti Evangeeliumi Noortemeeste Seltsi kooriga ka ette kandis. Töö Vanemuises ja suvemuusika juhina viis ta sümfoonilise muusika loomise juurde. Oma heliloomingu levitamises oli ta tagasihoidlik, võttes seda harva ka oma kontserdikavadesse. Tema tuntuimaks koorilauluks on saanud "Oma saar", mis on õieti soololaul koori saatel. Palju on esitatud ka tema laulumängu "Kosjasõit". Ta polnud õigupoolest esimene, kes sellele Kitzbergi lavatükile muusikat püüdis luua. Postimees teatab 11. märtsil 1901 Pärnus lavale tulnud naljamängust "Kirjanikud kosjateel", mida aastate eest Viljandis menuga etendatud. "Muusikaarmastaja" A. Raudsepp olla selles mõnele laulukohale muusika kirjutanud, "nii et tükk nüüd veidi laulumängu moodi oli".[viide?] MuusikakriitikSimm on kirjutanud ka muusikaalaseid artikleid. Teda sundisid sulge haarama muusikaelu probleemid, soov vaielda, meenutada möödunut, kuid eriti – arvustada Tartus aset leidnud kontserte. Ta arvustas kooride kõlavust, häälematerjali, kava koostamist, dirigeerimistehnikat, näitlejatööd. Ütles teravalt, kuid ei materdanud. Ise temperamentne, oli ta oma artiklites liialdatud temperamendiavalduste vastu. Ka publiku liialdatud poolehoiuavalduste vastu, mida ta põlglikult möirgamiseks ja bis-lõugamiseks tavatses nimetada. Hinnalised on tema meenutused Tartu muusikaelust, Aleksander Lättest, Miina Härmast, Karl August Hermannist, Evald Aavast jt. Tunnustus
LoomingTeosed sümfooniaorkestrile
Muusika lavateostele
Vokaalsümfoonilised teosed
Kammermuusika
Soololaulud
KoorilauludMeeskoorile
Segakoorile
Naiskoorile
Muusikaartiklid
Suuremaid juhatatud teoseidOoperid
Orkestriteosed
Viited
Kirjandus
Välislingid
|
