|
Juri Samarin Juri Samarin (3. mai (vkj 21. aprill) 1819[1] Peterburi – 31. märts (vkj 19. märts) 1876 Berliin) oli Eestis tegutsenud vene publitsist, filosoof, ajaloolane, ühiskonnategelane ja slavofiil.[2] Juri Samarin oli suurmõisniku poeg[2] ja sündis Peterburis aadliperekonnas. Ta sai suurepärase koduse hariduse, ning jätkas õpinguid Moskva ülikooli filosoofiateaduskonnas, mille lõpetas 1838 Moskva Ülikooli filosoofiateaduskonna filoloogina. Algselt vaimustus ta ülikoolis Hegelist, püüdes sünteesida Hegelit ja õigeusku, hiljem lähenes aga Aleksei Homjakovi mõjul slavofiilsusele. 1844. aastal kaitses ta samas magistriväitekirja[2] "Stefan Javorski ja Feofan Prokopovitš kui jutlustajad" ("Стефан Яворский и Феофан Прокопович, как проповедники" Moskva, 1844)[viide?] ning astus Peterburis riigiteenistusse.[2] Aastal 1844 asus Samarin teenistusse Senati 1. osakonda, kust läks hiljem üle Siseministeeriumi teenistusse. 1846 määrati asjaajaja abiliseks Liivimaa talupoegade elukorra korraldamise komitees, kus tutvus olukorraga Baltimaades ja kohaliku agraarseadusandlusega. 1846–1948 töötas Riias J. Hanõkovi juhitud revisjonikomisjonis, mis uuris Riia omavalitsuskorraldust ja majandust nende reformimise otstarbel. Komisjonis töötades koostas ja avaldas 1852 Peterburis raamatu Riia ajaloost ("Общественное устройство г. Риги", SPb, 1852).[2] Riiast Peterburi saadetud "Kirjad Riiast" (avaldati 1889) sisaldasid teravat kriitikat Balti provintside iseseisvuse kohta, need levisid käsikirjas laialdaselt ning nendest sai teada ka Vene keiser Nikolai I, kes, nähes kirjades ühiskondliku rahu rikkumist, laskis autori sulgeda Peeter-Pauli kindlusse, kuid vabastas ta varsti, piirdudes noomitusega.[2] (Teise kirjelduse kohaselt kutsus keiser Samarini valitsusringkondade laialdase pahameele tõttu isiklikult selgitusi andma, misjärel just tema sekkumise tõttu piirdus karistus kümnepäevase arestiga ning üleviimisega Simbirski kubermangu.[viide?]) 1853. aastal läks Samarin erru ja elas oma mõisates Samaara kubermangus ja Moskvas, kus tegeles peamiselt talupoegade probleemide, eelkõige nende pärisorjusest vabastamise projektidega. Nõrga tervise tõttu viibis Juri Samarin 1864–1876 peamiselt välismaal (Prahas, Berliinis jm), tegeledes kirjatööga.[2] Balti kubermangude olukorra ning nende Venemaa-sidemetega tegeles Samarin ka hiljem, avaldades rea uurimusi välismaal pealkirja all "Venemaa piirialad" ("Окраины России", 5 köidet, Berliin, 1868-76). Nende seas on väärtuslikke ajaloolisi uurimusi (nt ülevaade talurahvaküsimusest), kuid peamiselt tegelevad need Venemaa poliitika ülesannetega piirialadel.[viide?] 1868. aastal avaldas ta Prahas kiirelt tuntuks saanud pamfleti "Läänemere-äärsed Vene maad. Esimene köide. Läänemere-äärsed Vene maad käesoleval hetkel" ("Русское Балтийское поморье. I. Русское Балтийское поморье в настоящую минуту").[3] TeadustööSamarini peamine uurimisvaldkond oli elukorraldus Baltikumis ja selle ajalugu. Juba 1846 koostatud käsikirjas "Историческое обозрение уничтожения крепостного состояния в Лифляндии" (ilmus 1873) arvustas ta Baltimaade ajaloolasi ning kirjeldas eesti ja läti talupoegade rasket olukorda. Suurima väärtusega Samarini tööde hulgas on kuueköiteline sari "Vene ääremaad" (Окраины России, 1868–1876), mille 1. köites "Русское Балтийское поморье в настощую минуту" (1868) kritiseeris ta Balti erikorda ja privileege, nõudes nende kaotamist ja pooldades Baltimaade tugevamat sidumist Venemaaga. "Vene ääremaade" 3. köites käsitles Samarin Liivimaa talupoegade astumist õigeusku, 4. ja 5. köites võitlust õigeusklike talupoegade õiguste eest Baltikumis, 6. köites Liivimaa talurahvaküsimust laiemalt. Tööd kutsusid esile ägeda, aastakümneid kestnud poleemika vene ja Baltimaade ajalookirjanduses, millele pani alguse Tartu ülikooli ajalooprofessor Carl Schirreni raamat "Livländische Antwort" (Leipzig, 1869).[2] TunnustusMoskva Ülikooli auliige (1869).[2] Teoseid
ViitedKirjandus
Välislingid
 Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale. |
