Kärbsepüünis

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kärbsepüünis (perekond)

Kärbsepüünis
Kärbsepüünis
Kaitsestaatus
Ohualdis  (IUCN 2.3)[2]
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Nelgilaadsed Caryophyllales
Sugukond	Huulheinalised Droseraceae
Perekond	Kärbsepüünis Dionaea
Liik	Kärbsepüünis
Binaarne nimetus
Dionaea muscipula Sol. ex J.Ellis, 1768
Sünonüümid
Liigi sünonüümid Dionea Raf. Dionaea corymbosa (Raf.) Steud. (1840) Dionaea crinita Sol. (1990)/small> Dionaea dentata D'Amato (1998) Dionaea heterodoxa D'Amato (1998) nom.nud. Dionaea muscicapa St.Hil. (1824) sphalm.typogr. Dionaea sensitiva Salisb. (1796) Dionaea sessiliflora (Raf.) Steud. (1840) Dionaea uniflora (Raf.) Steud. (1840) Drosera corymbosa Raf. (1833) Drosera sessiliflora Raf. (1833) Drosera uniflora Raf. (1833)[1]

Kärbsepüünis (Dionaea muscipula) on huulheinaliste sugukonda kärbsepüünise perekonda kuuluv karnivoorne taimeliik, mis kasvab lähistroopilisel märgaladel. Taimed on pärit USA-st ja kasvavad Põhja- ja Lõuna-Carolinas soistel aladel. Kärbsepüünis on putuktoiduline taim. Oma väikse areaali kohta on kärbsepüünis üllatavalt kohanemisvõimeline erinevate ilmastiku- ning mullatingimuste suhtes. Oluline on tagada kõrge õhuniiskus, toitainetevaene happeline muld (turba-liiva segu) ning valgusrohke kasvukoht. Talveperioodil eelistavad kärbsepüünised jahedamat isegi kuni 10 kraadini langeva temperatuuriga puhkeperioodi. Võrreldes teiste rohttaimedega teeb kärbsepüünise eriliseks tema võime, eluks vajalike ainete saamiseks, püüda ja tarbida putukaid. Kasvukoha happelise mulla tõttu peab kärbsepüünis saama lämmastiku ja fosforit putukaid lagundades, samas kui enamus rohttaimi saavad need ained mullast.^[3]

Kärbsepüünis meelitab ohvri oma lehtede vahele magusalõhnalise nektari abil, millele kärbsed vastu panna ei suuda. Lehtede siseküljel on kolm kuni kuus karvakest, mis tuvastavad puuteid. Kui ühte karvakest puudutada kaks korda või kahte erinevat karvakest 20-sekundilise intervalliga, siis taim sulgeb ohvri kiiresti oma lehtede vahele. Kuna lehekesi lahti hoidvad rakud on ooteasendis suure pinge all, siis tuvastades lehtede vahelt kärbse, pinge annab järgi ja rõhk rakkudes suureneb hüppeliselt ning lehekesed sulguvad murdsekundiga ümber ohvri.^[3] Kui ohver vibreerib ning eritab uriinhapet siis lehtede ääred sulguvad veelgi, kuni moodustavad õhukindla keskkonna. Seejärel lagundab Kärbsepüünis oma ohvri ensüümide toimel ning omandab ohvrist  vajalikud ained. Seedimisprotsess kestab 1-2 nädalat. Siis avanevad püünisrauad uuesti ning nende vahelt võib leida tühjaks imetud ohvri jäänuseid. Üks leht ei suuda püüdmise-seedimisega lõputult tegeleda, pärast paari-kolme korda see sureb^[4].

Hämaral ajal putukate püüdmiseks helendab kärbsepüünis sinakat valgust, mis on putukatele atraktiivne.

Tavaliselt püüab kärbsepüünis väikseid putukaid ja mardikaid aga võib ka juhtuda, et väike konn jääb kärbsepüüniste lehtede vahele.

Kärbsepüünise lagundavad ensüümid on piisavalt tugevad, et lagundada inimese nahkkude^[5].

• How does the Venus flytrap digest flies?
• Kärbsepüünis - huvitav, kuid kapriisne taim (vaadatud 23.06.2012)