|
Kiri heebrealasteleKiri heebrealastele (lühend Hb) on Piibli Uue Testamendi kaanoni 19. raamat. Sellele eelneb Pauluse kiri Fileemonile ja järgneb Jaakobuse kiri. Kiri on kirjutatud koinees. AutorsusTänapäeva evangeelsete teoloogide üldlevinud seisukoht on, et kirja autor pole tuvastatav. Autorit pole kirjas mainitud ja 16. sajandini peeti autoriks traditsiooni põhjal apostel Paulust, mida tunnustasid ka Hieronymus ja Augustinus. Samuti on Pauluse autorlus tunnustatud siiani õigeusu kirikus. Seda argumenti toetab kirja lõpp, mis sisaldab Pauluse kirjadele omaseid isiklikke teateid, tervitusi ja manitsusi. Kirjas mainitakse Timoteost, kes kuulus apostlikaastööliste hulka. [1] Tekstianalüüsi alusel on Pauluse autorluse vastu see, et Pauluse kirjades sisaldub Pauluse pöördumine, mis kirjas heebrealastele puudub. Samuti on kirja stiil Pauluse kirjadest erinev, kuigi põhimõtted langevad Pauluse omadega paljuski kokku. Kirja järgi kuulub autor Jeesuse jüngrite hulka [2]; Paulus aga rõhutab oma sõltumatust Jeruusalemma apostlitest [3]. [4] Kiri on keeleliselt hoolikalt viimistletud. Näiteks Vana Testamendi tsitaadid ei alga kirjas heebrealastele kunagi Pauluse tarvitatud vormelitega, vaid sõnadega: "Jumal", "Tema Poeg", "Püha Vaim" ja "prohvet ütleb". [4] Vastuolu Paulusega märkas Martin Luther, kui ta oma eessõnas piiblile septembris 1522 tõstis esile teise meeleparanduse keelamist kirjas heebrealastele kui vastuolu evangeeliumidele ning Pauluse kirjadele. Samas tunnustas Luther kirja heebrealastele, kuna see kajastab Kristuse preesterlust. [4] Paulus ei kasuta Jeesuse kohta kirjas heebrealastele omistatud ülempreestri tiitlit. Kiri kõneleb Jeesuse ülestõusmise asemel valdavalt Kristuse ülesminemisest, mille kaudu ta on saanud ülempreestriks. Kirjas puudub ka Pauluse tekste iseloomustav vormel εν Χριστώ ("en Christō", 'Kristuses'). [4] Kui Paulus kirjas roomlastele kõneleb Kristuse kui käsuseaduse lõpust, nii et käsuseadus lunastusteena on kaotanud kehtivuse [5], peab kiri heebrealastele silmas vaid käsuseaduse kultuslikke sätteid. Kirja autorile on käsuseadus Jeesuses täideviidud. Clemens Aleksandriast oletas, et Paulus kirjutas kirja heebrea keeles ja Luukas tõlkis selle kreeka keelde. Tänapäeval ei toeta teoloogid tema arvamust. [4] Origenes pidas kirja autoriks Rooma Clemensit, Tertullianus Barnabast, samuti on kirja autoriks pakutud Apollost. [4] Teoloog Adolf von Harnack pidas autoriks algkristlaste abielupaari Aquilat ja Priscillat, põhjendades nii kirjas mitmuse 1. vormi ("meie"-vorm) kasutamist. Tema väitel ei soostunud algkristlased naisterahva autorlusega, mistõttu eemaldati vastav sissejuhatus. [4] TekkeluguPaljude viidete tõttu Jeruusalemma templiteenistusele olevikus on kirja koostamist tavaliselt dateeritud aega enne Jeruusalemma templi hävitamist 70. aastal, mis samas ei eelda, et tempel oleks kirja kirjutamise perioodil alles. [6] Autor ja tema lugejad kuuluvad kristlaste teise põlvkonda [2], mistõttu tõenäoliselt koostati kiri millalgi 80.–90. aasta vahel. Kiri oli kirjutatud juudakristlastele nende kalduvuse pärast kristlusest judaismi tagasi pöörduda. Autor kirjutab kirja, kuna tahab demonstreerida, et kristlus on ülem judaismist. Ta kartis, et juudakristlased pöörduvad judaismi tagakiusu pärast [7][8] Kirja tsiteerib esimesena Rooma piiskop Clemens I.[9] Kirja vanimad säilinud katkendid sisalduvad Papüürus 46 manuskriptil 2. sajandist, kus see on Pauluse kirjades paigutatud roomlaste kirja järele. Hieronymus paigutas kirja heebrealastele Pauluse kirjade lõppu, kuhu see on Piibli kaanonis tänaseni jäänud. Sisu ülevaadeKiri heebrealastele koosneb 13 peatükist, mis jagunevad 303 salmiks. Kirja jagas peatükkideks kardinal Stephen Langton 13. sajandil ja salmideks Robert Estienne 1551.
Mahukale õpetuslikule osale järgneb pikk lõik.
PeateemadKirja heebrealastele on peetud Pauluse kirja roomlastele ja Pauluse kirja galaatlastele täiendavaks traktaadiks ning samuti omamoodi kommentaariks 3. Moosese raamatule ja templiteenistusele üldse. [10] Kirja autori mõte on näidata Moosese õpetuse tõelist eesmärki ja tähendust ning selle sümboolset ja ajutist iseloomu. Juutide käsuseadus on ebatäiuslik, kuna see ei ole võimeline täitma oma ülesannet inimeste lunastamiseks. Juba Vana Testamendi prohvetid ennustasid ja kuulutasid, et Jumal loob uue lepingu, kuna vana ei olnud enam suuteline viima täide Jumala plaani inimkonna lunastamiseks. Uus seadus oli nähtav Moosese seadustes ja sai reaalsuseks Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi. Vana leping on viidud Jeesuses täide ja kristlased peavad kinni pidama uuest lepingust. Kirja autor selgitab, et leviitide preesterlik teenimine kuulutas ette Jeesuse Kristuse teenimist ning et seadusega ette nähtud ohvrid kuulutasid ette Jeesuse ristilöömist. Sellepärast ei olnud evangeelium mõeldud selleks, et Moosese käsuõpetust teisendada, vaid selleks et seda asendada ja tühistada. Kiri heebrealastele annab kristliku usu mõiste.[11]. Kirjas maalitakse meile pilt Jeesusest kui kõrgeimast preestrist, kes on "läbinud taevaste taevad" ning selle kaudu avanud inimestele tee Jumala juurde. ÕpetusHeebrea kirja järgi on Jeesuse lepitussurmaga rajatud uus leping, mis tuli vana lepingu asemele. Kristusel oli juba enne lihakssaamist jumalik ülimuslikkus. Kiri tunnistab Kristust kui vana käsuseaduse Toora täideviijat. [4] Kiri julgustab usklikke tagakiusule vastu panema ning jääma kindlaks sellele, mida nad on Kristusest uskunud. [7]. Kiri koosneb kahest osast: õpetuslik osa [12] ja praktiline osa [13]. Autor tahab teist kristlaste põlvkonda aidata katsumuste ning usunõrgenemise vastu, püüdes iseloomustada usku kui kristlaseks olemist.[14] 2. sajandil hakkasid kristlased vaidlema selle üle, kas Jeesus oli Jumal või inimene või mingil viisil hoopis mõlemat. Kirja kasutati tekkinud debattides, sest seal on kirjakohti, kus esineb kolmainsuslikke väiteid, mida mujal Uues Testamendis ei leidu, nagu Jeesuse nimetamine Jumalaks. Teisalt tuuakse kirjas heebrealastele välja Jeesuse täiuslikkus inimesena. Jeesus suri karjudes ja pisaratega, anudes, et Jumal päästaks tema surmast ning ta õppis kannatlikkust läbi kannatuste.[15] Kirjas on viide Psalmile, kus arvatakse, et Jumal räägib oma Pojast ja kutsub teda Jumalaks: "Aga Pojale ta (Jumal) ütleb, sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti."[16] Kreeka keelest saab vastavat salmi tõlkida erinevatel viisidel. Näiteks: "Aga Poeg (Jumal) ütleb, Jumala troon seisab igavest ajast igavesti."[7]. Kiri eesti keelesGeorg Mülleri jutlustest 17. sajandi algusest on säilinud varasemad teadaolevad eestikeelsed kirjakohad kirjast heebrealastele. Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Rahmat Hebrealistille". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Ramat Hebräalistele kirjotud" ja 1739 piiblis "Apostli Paulusse Ramat Ebrea-rahwale kirjotud." Viited
Kirjandus
Välislingid |
