Korruptsioon Ukrainas
Korruptsioon Ukrainas on probleem, mis on sageli seotud keeruliste suhetega Venemaaga[1][2][3] pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal.[4][5] Pärast taasiseseisvumist on Ukrainas avalikuks tulnud mitmeid juhtumeid poliitikute, kuritegelike gruppide juhtide ja oligarhidega, kes kasutasid võimu saavutamiseks ära politsei, erakondade ja tööstuse korruptsiooni.[6] Euromaidani meeleavaldused said alguse avalikkuse protestist korruptsiooni vastu.[7][8][9] AjaluguPärast Nõukogude Liidu lagunemist seisis Ukraina silmitsi suurima ja vägivaldseima korruptsiooniga Donbassi aladel, kus olid maavarad, tööstus, turism ja sadamad.[10] Ukraina korruptsiooni on seotud riigi poliitiliste juhtide NSVL-i taustaga, nad kuulusid kommunistlikku nomenklatuuri (valitsevasse eliit) enne Nõukogude Liidu lagunemist.[11] 2005. aastal avastati Donetskis 1990. aastatest pärit ühishauad, kuhu olid maetud ärimehed, kohtunikud, juristid ja politseiametnikud.[12] USA diplomaadid kirjeldasid Ukrainat president Kutšma (ametis 1994–2005) ja Juštšenko (ametis 2005–2010) ajal kleptokraatiana.[13] Endise Donetski kuberneri ja tagandatud president Viktor Janukovõtši Regioonide Partei oli teadaolevalt seotud organiseeritud kuritegevusega.[14] 2014. aastal põhjustas Euromaidani ülestõus, mis puhkes pärast seda, kui Viktor Janukovõtš keeldus Euroopa Liiduga kaubanduslepingut allkirjastamast, laialdased protestid korruptsiooni pärast.[15][16] Kui meeleavaldajad Kiievisse kogunesid, ründas Berkuti märulipolitsei neid, millele järgnesid üleriigilised protestid president Janukovõtši ja peaminister Mõkola Azarovi juhitud valitsuse vastu.[17] Korruptsioonivastased reformid on Ukrainas mõningal määral edukad olnud. Politseireform, riigihanked ja riigile kuuluvate tööstuste likvideerimine alates 2014. aastast on vähendanud raiskamist ja korruptsiooni.[18] 2023. aasta jaanuaris kaotasid Venemaa Ukrainasse sissetungi ajal korruptsiooniskandaalis töö mitmed kõrged ametnikud, sealhulgas viis kuberneri. Samal ajal astusid ametist tagasi ka asekaitseminister Vjatšeslav Šapovalov pärast ministeeriumis puhkenud suurt hankeskandaali ja Ukraina presidendi kantselei asejuht Kõrõlo Tõmošenko. Mõni päev enne seda vallandati taristuministeeriumi aseminister, kuna korruptsioonivastane agentuur pidas ta kinni väidetavalt 400 000 dollari altkäemaksu üleandmise ajal.[19][20] Korruptsiooni võrdlusuuringud1995. aasta augustis Ilko Kucherivi Demokraatlike Algatuste Fondi uuringus väitis 41,8% vastanutest, et korruptsioon "on häbiväärne nähtus, millel pole mingit õigustust", samas kui 36% valis võimaluse, et korruptsioon on "ühiskonna traditsioonide osa". Lõuna- ja Lääne-Ukrainast pärit vastajad valisid sagedamini korruptsiooni "ühiskonna traditsioonide osaks" (42,2% ja 43,4%). Variatsiooni "häbiväärne nähtus, millel pole mingit õigustust" valisid sagedamini Kesk-Ukraina (47,5%) ja Ida-Ukraina (53,45%) vastajad.[21] 2012. aastal valis Ernst & Young Ukraina kolme (Colombia ja Brasiilia kõrval) kõige korrumpeerunuma riigi hulka 43 uuritud riigi hulgas.[22][23] 2015. aastal nimetas ajalehtThe Guardian Ukrainat "kõige korrumpeerunumaks riigiks Euroopas".[24] Ernst & Youngi 2017. aastal läbi viidud küsitluse kohaselt pidasid eksperdid Ukrainat 53 vaadeldud riigi seas korruptsiooni poolest üheksandal kohal asetsevaks.[25] Transparency Internationali 2022. aasta korruptsioonitajumise indeks (CPI), mis hindas 180 riiki skaalal 0 ("väga korrumpeerunud") kuni 100 ("väga puhas"), andis Ukrainale hindeks 33. Punktide alusel järjestamisel oli Ukraina 180 riigi seas 116. kohal, kus esikohal oleva riigi avalikku sektorit peetakse kõige ausamaks.[26] Eestil oli samal aastal 14. koht ning skooriks 74 punkti.[27] Tuntud Ukraina majandusteadlane Oleh Havrõlõšõn võrdles Ukraina korruptsiooni globaalses kontekstis Transparency Internationali esitatud andmete põhjal. Selle uuringu kohaselt on Ukraina korruptsioon võrreldav Sahara-taguse Aafrika riikidega, sarnaseim riik on Uganda.[28][29] Korruptsiooni liigidKorruptsioon Ukrainas on käinud sama teed nagu organiseeritud kuritegevus ja poliitilised parteid Nõukogude Liidu järgses perioodis.[30] AltkäemaksudAltkäemaksu antakse, et tagada avalike teenuste õigeaegne või üldse osutamine. Ukrainlased teatasid, et annavad altkäemaksu, kuna arvavad, et see on tava- ja ootuspärane.[31] Mõned suurimad altkäemaksud on enam rohkem kui 1 miljonit USA dollarit.[32] 2008. aastal vastas 21%, et nemad või keegi nende leibkonnas elav on viimase 12 kuu jooksul maksnud mingil kujul altkäemaksu. 2001. aasta suvel läbi viidud GfK uuringus väitis 43%, et nad pole kunagi isiklikult altkäemaksu andnud. 2008. aasta Management Systems Internationali (MSI) sotsioloogilise uuringu kohaselt leiti kõrgeim korruptsioonitase sõidukite ülevaatustel (57,5%), politseis (54,2%), tervishoius (54%), kohtutes (49%) ja kõrghariduses. (43,6%).[33] 8. juunil 2011 teatas Ukraina president Viktor Janukovõtš, et korruptsiooni tõttu kaotab riigieelarve aastas 2,5 miljardit dollarit tulu ning riigihangete korruptsiooni kaudu jõuab 10–15% (7,4 miljardit USA dollarit) riigieelarvest ametnike taskutesse.[34] Ameerika Ühendriikide Rahvusvahelise Arenguagentuuri (USAID) andmetel on Ukraina korruptsiooni peamised põhjused ebausaldusväärne justiitssüsteem ja liigselt sekkuv läbipaistmatu valitsus koos äripoliitiliste sidemetega Venemaaga ja nõrga kodanikuühiskonnaga.[35] Ukraina meedias käsitletakse regulaarselt korruptsiooni.[36][37] 2016. aasta mais teatas IMFi Ukraina missiooni juht, et korruptsiooni vähendamine on rahvusvahelise toetuse jätkumise peamine takistus.[38] Mõned lääne analüütikud usuvad, et suured välislaenud ei soodusta reforme, vaid võimaldavad korruptiivselt raha riigist kõrvale toimetada.[39] USA asevälisminister Victoria Nuland kutsus Ukrainat üles alustama korrumpeerunud ametnike kohtu alla andmist.[40] Transparency Internationali 2013. aasta ülemaailmses korruptsioonibaromeetris teatasid ukrainlased, et nende institutsioonide nimekirja eesotsas, kellele nad on viimase kahe aasta jooksul altkäemaksu maksnud, oli politsei (49% küsitletud ukrainlastest oli seda teinud), meditsiini- ja tervishoiuteenused (41%) ja haridussüsteem (33%).[41] Aastatel 2000–2010 läbi viidud korduvate uuringute käigus teatas enamik ukrainlasi korruptiivsetest tehingutest valitsusega.[42][43] Poliitiline korruptsioonUkraina iseseisvumisele järgnenud aastatel oli valimispettus laialt levinud, peamiselt haldusvahendite kasutamise kaudu. Seevastu Taras Kuzio sõnul võivad valimispettused Ukrainas mõjutada kõige enam viit protsenti häältest.[44] Pärast 2004. aasta presidendivalimiste esialgseid hääletusvoore otsustas Ukraina ülemkohus, et valimispettuse ulatuse tõttu ei olnud valimistulemusi võimalik kindlaks teha ja nõudis uusi valimisi.[45] Hiljem on otsene häälte võltsimine vähenenud, kuigi poliitikud väidavad endiselt, et valimispettused ja administratiivsed võtted konkreetsele parteile häälte hankimiseks pole kadunud. Ukraina valijaskond on valimisprotsessi aususe suhtes endiselt väga skeptiline.[46] Valimispettuses osalenud valijat ähvardab maksimaalselt kaheaastane vanglakaristus, kuigi aktivistide sõnul pole pärast Ukraina iseseisvumist kedagi valijate pettuse eest karistatud.[47] USA diplomaadid on väitnud, et mitme Ukraina riigiettevõtte erastamine oli kallutatud poliitikute sõprade kasuks.[13] Kohalikul tasandil on maade eraldamisega seoses avastatud korruptsioonijuhtumeid.[48] Alates 1. juulist 2011 on president, Ülemraada esimees, peaminister, peaprokurör, ministrid ja teised Ukraina kõrged ametnikud saanud korruptsioonisüüdistusi.[49] Alates 2010. aastast on Ukraina ajakirjandus toonud tuhandeid näiteid kriminaalasjadest, milles riigiametnike, aga ka valitseva Regioonide Partei poliitikute ja ärimeeste on suhtes näidatud enneolematut leebust, mida teiste kahtlusaluste suhtes ei ilmne.[50] Siseminister Vitali Zahhartšenko teatas 2012. aasta märtsis, et alates 2010. aastast on umbes 400 poliitikut süüdistatud korruptsiooniga seoses; enamik neist Regioonide Partei liikmed, samuti Blok Julia Tõmošenko ja Meie Ukraina – Rahva Omakaitse Bloki liikmed. Ukraina meedia, eriti Ukrajinska Pravda, avaldab regulaarselt lugusid Ukraina poliitikute ja avalike teenistujate miljonäri elustiilist,[51] mis on täiesti vastuolus nende deklareeritud ametlike sissetulekutega.[52] Nii peeti näiteks 2023. aastal kinni Odessa sõjaväekomissar Jevgeni Borisov ja esitati süüdistus võimu kuritarvitamises, ebaseaduslikus rikastumises enam kui 4,5 miljoni euro väärtuses ja tahtlikus kohustuste täitmisest kõrvalehoidmises: ta andis oma alluvatele korraldusi jätta osa inimesi kindla tasu eest mobiliseerimata. Ajalehe Ukrajinska Pravda andmetel ostsid Borisovi pereliikmed pärast 2022. aasta veebruaris välja kuulutatud üldmobilisatsiooni Hispaanias kinnisvara ja muud vara, tema ema sai villa, tema naine kontoriruumid ja ämm on viimastel aastatel soetanud terve autopargi.[53] 2016. aasta oktoobrist alates peavad parlamendiliikmed oma varad deklareerima, ja ilmnes, et 413 parlamendiliikme kumulatiivne varandus oli kokku umbes 460 miljonit dollarit.[54] Avalikkuse pahameelele reageerides tühistasid saadikud palgatõusu, mis oleks kahekordistanud nende kuupalga.[55] See meede oli osa 2014. aasta oktoobris seadusega vastu võetud korruptsioonivastasest paketist, mis oli Ukrainale rahvusvahelise rahalise toetuse nõue ja Euroopa Liidus viisavaba reisimise eeltingimus.[54][56] Kohtute korruptsioonUkraina poliitikud ja analüütikud on kirjeldanud Ukraina õigussüsteemi kui "üdini mäda"[57][58] ning kurtnud kohtunikele avaldatava poliitilise surve ja korruptsiooni üle. Sõltumatud advokaadid ja inimõigusaktivistid on kurtnud, et Ukraina kohtunikele avaldatakse regulaarselt survet teatud kohtuotsuse langetamiseks.[59] Ukraina kohtusüsteemi peetakse laialdaselt korrumpeerunud.[60] Ukraina justiitsministeeriumi 2009. aasta uuring näitas, et ainult 10% vastanutest usaldas riigi kohtusüsteemi. Vähem kui 30% uskus, et õiglane kohtumõistmine on siiski võimalik.[57] Kuigi kohtunike sõltumatus on põhimõtteliselt olemas, pole praktikas juriidilised ja poliitilised võimud kuigi lahus. Kohtunikele avaldavad survet poliitikud ja ettevõtjad.[61] Reutersi 2017. aasta artikkel tsiteerib toonast peaministrit Volodomõr Groismani, öeldes, et "meie korruptsioonivastase võitluse nõrgim lüli on Ukraina kohtud"; tuues näite 30 kohtunikust, kelle aastapalk on vahemikus 10 000–13 000 dollarit ja kes sõidavad Porschedega.[62] Teise näitena pildistati 22. mail 2012 Ukraina julgeolekuteenistuse juhataja asetäitjat Volodõmõr Rokitskit avalikus kohas 32 000-dollarilise käekellaga – mille hind moodustab tema aastapalga – Ukraina ja Ameerika ühisüritusel, mis on pühendatud illegaalsete uimastitega võitlemisele. Ukraina kohtunikke on vahistatud altkäemaksu võtmise käigus.[63] Kriitikud on kurtnud ka selle üle, et ametnikud ja nende lapsed[64] saavad tavakodanikega võrreldes soodsamaid karistusi.[65][66] Kyiv Post teatas 2018. aasta novembris, et mitut Ukraina uude korruptsioonivastasesse kõrgemasse kohtusse kandideerinut kahtlustati korruptsioonis või seostati korruptsiooniga.[67] AutoMaidan, Dejure ja Korruptsioonivastane Keskus kritiseerisid eetikanõukogu 2022. aasta juuni otsuseid justiitsnõukogu ülemnõukogusse kandideerimisel ja sealt väljaarvamisel, kuna need hõlmasid korruptsiooniga seotud kohtunikke ja jäeti ebaõiglaselt välja korruptsioonivastasest rikkumisest teatanud kohtunik Larõsa Golnõk. 2023. aasta kevadel teatati ülemkohtu juhi Vsevolod Kniazievi vahistamisest seoses ülemkohtus tuvastatud ulatuslikust korruptsioonist. 2021. aastast alates ülemkohtu juhina töötanud Kniazievit kahtlustati 2,76 miljoni euro altkäemaksu võtmises.[68] Korruptsioon kõrgharidusesUkraina kõrgharidust kimbutavad altkäemaksud.[69][70][71] 2011. aastal väitis 33% kõigist õpilastest, et on oma koolis korruptsiooniga kokku puutunud, 29% kuulis korruptsioonijuhtumitest teistelt õpilastelt ning 38% polnud korruptsiooniga kokku puutunud.[72] Transparency Internationali 2008. aastal tehtud uuringu kohaselt väitis 47,3% üliõpilastest, et neilt on altkäemaksu nõutud, 29% neist oli altkäemaksu omal algatusel maksnud.[33] Üliõpilased saavad "osta" kõrgkooli sisseastumiskoha, eksamitulemused, doktori- ja/või magistritööde hinded.[33][71] Altkäemaks ulatub 10–50 USA dollarist eksami sooritamise eest kuni mitme tuhandeni ülikooli astumise eest.[33] Valitsuse allikate andmetel varieeruvad altkäemaksud 80 dollarist 21 500 dollarini.[33] Õpetajate ja professorite palgad on Ukrainas võrreldes teiste ametitega madalad, see võib tekitada kiusatuse nõuda altkäemaksu.[33][71] Ararat Osipiani sõnul on Ukraina kolledžites ja ülikoolides moodustunud terved korruptsioonihierarhiad.[73] Need hierarhiad on arenenud alates 1990. aastatest kontrollimatu ja lokkava korruptsiooni tulemusena.[74] Sellele aitasid kaasa ülikoolid, mis jäid suures osas stalinlikku tüüpi bürokraatiateks, mis ei suutnud muutuda.[75] Kuni 2015. aastani oli ülikoolide autonoomia olematu.[76] 2015. aastal võttis Ukraina parlament vastu uue kõrgharidusseaduse, et anda ülikoolidele suurem autonoomia, sealhulgas kontroll oma rahanduse üle.[71] Eesmärk oli toetada erainvesteeringuid, raha annetamist ja sihtkapitalide loomist.[71] Ukraina valitsusametnikel on avastatud võltsitud ülikoolidiplomeid.[77] Korruptsioon sotsiaalsüsteemis2012. aastal teatas president Viktor Janukovõtš, et vaid ligi 23 protsenti sotsiaalteenuste vahenditest läheb neile, kes seda tegelikult vajavad.[22] Ukraina meedias on ilmunud palju lugusid, mis paljastavad, et isegi parlamendiliikmed saavad ebaseaduslikult sotsiaaltoetusi, valetades, et nad on sõja- ja Tšornobõli katastroofi veteranid.[22] Korruptsioon tervishoiusKuigi arstiabi riiklikes haiglates on ukrainlastele teoreetiliselt tasuta, maksavad patsiendid sageli selle eest, et tagada neile vajalik ravi.[78][79] 2012. aasta juunis süüdistasid huvirühmad tervishoiuministeeriumi ametnikke AIDS-i patsientide ravimiseks kasutatava raha omastamises, ostes AIDSi ravimeid tohutult kõrgete hindadega ja saades selle eest vaheltkasu. Korruptsioon ja äri2011. aastal teatas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, et korruptsioon on Ukrainas äritegevuse "oluline takistus".[80] Ernst & Youngi 2011. ja 2012. aastal läbi viidud uuringud näitasid, et tippjuhtide altkäemaksu võtmise praktika kasvas 2011. aastal 9 protsenti ja 2012. aastal 15 protsenti[22] Veel 4 protsenti olid valmis altkäemaksu maksma, et varjata oma finantstulemuste üksikasju.[22] Ühe Ühendkuningriigis asuva ettevõtte esindaja väitis, et mitte-Ukraina ettevõtted kaotavad sageli lepinguid, kui nad ei maksa altkäemaksu või ei suuda konkurentidest rohkem altkäemaksu anda.[59] Ukrainlased ja ettevõtjate esindajad on väitnud, et "teatud tasemest alates tuleb mõnele tegelasele altkäemaksu anda".[59] Korruptsiooniga seotud kahjuArarat Osipiani sõnul ei suutnud Ukraina üldlevinud korruptsiooni tõttu oma majanduskasvu säilitada.[81] Viktor Janukovõtši valitsemist saatnud korruptsioon aitas kaasa tema allakäigule 2014. aastal ja selle tõttu oli riigi armee alavarustatud, et võidelda Krimmi tunginud Venemaaga.[82][83] Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal valmistati samuti ette Venemaa agentide poolt antud altkäemaksudega Ukraina ametnikele.[84][85] Eesti MTÜ Slava Ukraini ja Ukraina ettevõtte IC Constructioni korruptsioonikahtlustustega seoses 2023. aasta kevadel muutusid vabatahtliku Erko Laidineni hinnangul eestlaste tehtud annetused peaaegu olematuks, sama kinnitasid mitmed Ukrainat toetavad Eesti MTÜ-d.[86][87] Sellele eelnevalt on Eesti andnud sadade miljonite eurode ulatuses abi.[88] Korruptsiooniga seotud mured raskendavad ka teiste riikide, näiteks USA abi andmist Venemaa sissetungi tõrjumiseks.[89] Korruptsioonivastased jõupingutusedPärast presidendiks saamist 2004. aasta lõpus lubas Viktor Juštšenko alustada korruptsioonivastast sõda. 2005. aasta alguses arreteeritigi ja küsitleti mitu ametnikku. Ukraina julgeolekuteenistuse endine esimees Oleksandr Turtšõnov väitis, et 2005. aasta suvel takistas Juštšenko väidetavate pettuste uurimist Türkmenistani maagaasi transportimisel Ukrainasse ja Boyko vahistamist ametiseisundi kuritarvitamise pärast Naftogazi juhtimisel.[90][91] Ukraina ühines korruptsioonivastaste riikide rühmaga 2006. aastal.[92] Aastate jooksul on Ukraina parlament vastu võtnud mitmeid korruptsioonivastaseid seadusi.[49][93] 2011. aasta septembris asutati riiklik korruptsioonivastane komitee.[94] Sarnaselt oma eelkäija Juštšenkoga muutis president Viktor Janukovõtš korruptsioonivastase võitluse oma sisepoliitika olulisimaks osaks.[94][95][96] Janukovõtši poliitilised oponendid süüdistasid teda korruptsioonivastase kampaania kasutamises poliitiliselt motiveeritud kohtuprotsessideks; Ukraina üldsus nõustus suures osas selle seisukohaga.[97][59][98] Ukraina riiklik korruptsioonivastane büroo (NABU) asutati korruptsioonijuhtumite uurimiseks 2014. aasta juunis, kuna selle eelkäijat, riiklikku korruptsioonivastast komiteed peeti läbikukkunuks. Korruptsiooni ennetavate süstemaatiliste muudatuste kavandamiseks ja elluviimiseks loodi 2015. aastal Riiklik Korruptsiooniennetuse Amet. 14. juunil 2018 jõustus seadus, mis nõudis korruptsiooniga seotud juhtumite esitamist otse Ukraina kõrgesse korruptsioonivastasesse kohtusse.[99][100] IMF-i mure tõttu, et oligarhid kasutavad abiraha kõrvaldamiseks kohut, võttis parlament 13. mail 2020 vastu seaduseelnõu, mis takistab kohtutel pankade riigistamist tagasi pöörata. Eelnõu takistas oligarh Ihor Kolomoiskõ ja teisi, kes soovisid taastada kontrolli PrivatBanki üle, mis on 2016. aasta 5,5 miljardi dollari suuruse toetuse saaja ja Kolomoiski väidetav "rahapesumasin".[101] 27. oktoobril 2020 otsustas Ukraina konstitutsioonikohus, et korruptsioonivastased õigusaktid, sealhulgas kohustuslik elektrooniline tuludeklaratsioon, on põhiseadusega vastuolus.[102] President Zelenskõi hoiatas, et kui parlament neid korruptsioonivastaseid seadusi ei taasta, on oht jääda ilma välisabist, laenudest ja viisavabast reisimisest Euroopa Liitu. Ukraina keskpanga president teatas, et Ukraina ei saa selle probleemi tõttu IMF-i plaanitud 700 miljoni dollari suurust laenu enne 2020. aasta lõppu.[103][104] 4. detsembril 2020 taastas Ukraina parlament korruptsioonivastased õigusaktid ning kinnitas uuesti kriminaalkaristused ametnikele, kes esitavad oma sissetulekute kohta valeandmeid.[105] President Volodõmõr Zelenskõi peatas 29. detsembril 2020 konstitutsioonikohtu esimehe Oleksandr Tupitskii volitused kaheks kuuks, et tühistada kohtu 2020. aasta oktoobri otsus.[106] 19. juulil 2022 kuulutas NABU-t juhtiva korruptsioonivastase eriprokuratuuri (SAP) uue juhi valimiseks avatud konkursi korras loodud komisjon 37 kandidaadi seast konkursi võitjaks Oleksandr Klõmenko. 2023. aasta juunis esitasid G7 riigid Ukrainale soovitused korruptsiooniga võitlemiseks: esmajoones soovitati korruptsioonivastaseid institutsioone (SAP, NACP ja NABU) tugevdada ja kohtusüsteemi reformida, samuti taastada omandi ja erakondade rahastamise deklareerimise nõue.[107] Juunis Ukrainale 50-miljardi eurost Euroopa Liidu abipaketti kavandades esitati Ukrainale muuhulgas nõudmine teha rohkem pingutusi korruptsiooni vähendamiseks ja õigusriigi põhimõtete järgimiseks, et lihtsustada Ukraina liitumist Euroopa Liiduga.[108] Sama aasta suve lõpul teatati mitmete sõjakomissariaatide juhtide vallandamisest seoses altkäemaksudega[109][110] ning president Zelenskõi avaldas soovi võrdustada korruptsioon riigireetmisega, kuid kriitikud leidsid, et see annaks jõuorganitele liiga palju võimu.[111] Septembris teatati presidendile lähedase oligarhi Ihor Kolomiskõ vahistamisest seoses pettusega.[112] Avalikkuse arvamusUkrainlaste sõnul on kõige korrumpeerunumad kohtusüsteem, politsei, avalikud teenistujad, tervishoid ja parlament.[41] Ukraina korruptsioon ja EestiSlava Ukraini ja IC Construction2023. aasta kevadel tekkis skandaal seoses Ukraina toetuseks annetusi kogunud MTÜ Slava Ukraini ja Ukraina ettevõtte IC Constructioni lepinguga, mille kohaselt teenis ettevõte eestlaste annetustelt 250 000 eurot tulu. Kokku kandis MTÜ 1,5 miljonit eurot ettevõttele, mille omanikke peeti fiktiivseks ning mille ainuke tegevus oli seotud Eesti MTÜ-ga.[113] Ukraina riiklik juurdlusbüroo alustas kohtueelset uurimist 24. märtsil. Kriminaalmenetlust alustati kahe paragrahvi alusel: vara omastamine ning humanitaarabi ja heategevuslike annetuste kasutamine tulu saamise eesmärgil. Riiklik juurdlusbüroo alustas uurimist, kuna asjasse on kaasatud ametnikud. Ukraina prokuratuur alustas Slava Ukraini skandaaliga seoses kriminaalmenetlust.[114] Sama aasta mais alustas ka Eesti Riigiprokuratuur kriminaalmenetlust, et uurida MTÜ Slava Ukraini Ukraina toetuseks kogutud raha kasutamist. Kriminaalmenetlust alustati omastamist käsitleva paragrahvi järgi.[114] MTÜ Slava Ukraini ise tellis eelnevalt rahakasutuse uurimiseks auditi.[115] Trükikoda Ukraina2021. aastal esitas Eesti keskkriminaalpolitsei kahtlustuse Eesti ettevõtte Feature OÜ osaluse kohta Ukraina riigiasutuse Ukraina Trükikojaga seoses toimunud raha omastamisega.[116] Asutus tegeleb riigi kodanikele dokumentide (passid, ID-kaardid, juhiload) valmistamisega. Eestis on seoses 8 aasta jooksul toimunud 28 miljoni euro rahapesuga uurimise all neli isikut, NABU teatel oli skeemis osalejaid seitse, teiste seas endine Ukraina terviseminister Maksõm Stepanov, kes juhtis firmat aastatel 2011–2016.[117] Vaata kaViited
|