Läänemereprovintsid

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Östersjöprovinserna Baltiska provinserna
eesti Läänemereprovintsid
Riia
Rootsi impeeriumi Läänemereprovintsid ja Ingerimaa kubermang 17. sajandil

Läänemereprovintsid ehk Idamereprovintsid (rootsi keeles Östersjöprovinserna ^[1]) olid 16.–18. sajandini Rootsi kroonile kuulunud maa-alad Läänemere idarannikul ning Soome lahe ida- ja lõunarannikul. Rootsi kuningale alluvaid valdusi, kuid mitte Rootsi kuningriiki kuuluvaid maa-alasid: Eestimaa provints, Liivimaa provints, Saaremaa kubermang, Ingeri provints^[1] Käkisalmi lääniga.

 Pikemalt artiklis Rootsi suurvõimu ajastu, Rootsi dominioonid, Rootsi aeg

Läänemereprovintside pealinn oli algselt piirkonna suurim linn Riia, mis oli 17. sajandi suurim linn Rootsi riigis, Reval ehk Tallinn oli elanike arvu poolest suuruselt kolmas, pärast Stockholmi^[2]. 1600. aasta paiku oli Riias umbes 30 000 ja Stockholmis umbes 10 000 elanikku, Tallinnas aga veelgi vähem.^[3]

Nii Eesti- kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli Rootsi kuninga määratud ning talle vahetult alluvad Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa kindralkubernerid. Eestimaa kuberner ja kindralkuberner resideeris Tallinnas Toompeal, Liivimaa kindralkuberner aastatel 1629–1632 Tartus ja seejärel Riias. Ingerimaa ja Käkisalmi lääni kindralkubernerid resideerisid aastatel 1617–1651 Nyenis ja 1651–1706 Narvas.

• Aastatel 1561–1674, Eestimaal kuberner ja aastatel 1674–1710, kindralkuberner;
• Aastatel 1621–1710, Liivimaa kindralkubernerid
• Aastani 1642. valitses Rootsi Ingerit ja Käkisalmi lääni Liivimaa kindralkuberner, seejärel määrati Ingerimaa ja Käkisalmi lääni kindralkubernerid.

Vastavalt 1634. aasta Rootsi „valitsemiskorraldusele” (regeringsform) oli kuberneri ametiaeg kolm aastat, mille möödudes tuli 1. juuniks ilmuda Stockholmi aru andma. Kuningas võis ametiaega pikendada.

Kindralkubernerid olid Rootsi kuninga esindajad haldusterritooriumil ja oma haldusalal:

• olid nad sõjaväe kõrgemad juhid (v.a välivägedesse puutuvates küsimustes); nad korraldasid ja jälgisid piirkonna sõjaliste kaitserajatiste ehitamise ja seisukorra üle; piirkonnas asuvate sõjaväeosade moonaga varustamise üle; korraldasid piirkonnas sõjaväeosade liikumist ja transporti;
• nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnikke,
• jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest, sisse- ja väljareisivate isikute kontrolli (nn passide alusel), maksude laekumise, reduktsiooni läbiviimise, linnade käsitöö ja kaubanduse edendamise
• teostas järelevalvet linnaraadi ja kohtute üle ning
• teostas järelevalvet kiriku- ja kooliasjade üle.

Kindralkuberneri juures oli valitsusasutusena 1629. aastal moodustatud kubermanguvalitsus ja kantselei, mille oli rootsi (Schwedische Registratur) ja saksakeelne registratuur (Deutsche Registratur), kuna provintsisisene ametlik kirjavahetus baltisakslastest koosneva omavalitsuse Liivimaa maapäevaga toimus saksa keeles. Rootsi keskvõimuga Stockholmis toimus aga kirjavahetus rootsi keeles. Kindralkuberneri juures tegutses nõuandva organina kohaliku Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ja harilikult kohalikest aadlikest valitud asekuberner.

Liivimaa ordu ja piiskopilinnused koos juurdekuuluvate kinnistutega ning valdused, mis kuulusid aadlikele, kes lahkusid riigist samal ajal kui Poola sõjavägi võeti Rootsi krooni alla. Põhja-Eesti tugev aadliomavalitsus leidis tollal ja edaspidigi Rootsi kuningriigi keskvõimu poolt aktsepteerimist, hiljem Rootsi-Poola sõja tulemusel liidetud Liivimaad kohtles Rootsi võim teisiti. 1580. aastate alguses liigendasid Rootsi võimukandjad Põhja-Eesti aadli omavalitsuse ja kohtu- (haagikohtunike ja vasallikohtu-) ringkondadena Harju-, Järva-, Lääne- ja Virumaa maakonnaks. 1615. aastast kasutati Eestis ringkondlike haldusüksuste nimetustena kreisi nimetust. Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna linna alistumist Rootsile käsitati vabatahtliku sammuna, ent Liivimaa oli Rzeczpospolitalt vallutatud territoorium, mille puhul ei peetud vajalikuks aadliga samal määral arvestada. 1629. aastal moodustati Liivi-, Ingerimaa ja Käkisalmi provintsidest Liivimaa kindralkubermang, 10. detsembril 1629 nimetati Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt ametisse ka Liivimaa kindralkuberner. 1630. aastast said riigihaldusliku tähtsuse Liivimaa Lõuna-Eesti Tartu- ja Pärnumaa kreisid (mis olid olnud 1582–98 Poola presidentkonnad ja 1598–1625 Tartu- ja Pärnu jt Põhja-Läti vojevoodkonnad). Rzeczpospolita võimu ajal õiguslikult ja majanduslikult allasurutud Liivimaa aadel lootis Eestimaa seisuste õigusliku seisundi laienemist ka Lõuna-Eestile – sellele vihjavaid lubadusi olid, enne piirkonna vallutamist jaganud varasemad Põhja-Eestit valitsenud Rootsi kuningad. Kuid Gustav II Adolf kinnitas 1629. aastal Liivimaa aadli privileegid vaid osaliselt, Rootsi riik laskis käest oma majandusliku ja sellest tulenevalt ka poliitilise positsiooni Liivimaal, annetades suurema osa maadest eravaldusse (peamiselt riigi ees teeneid omavale Rootsi kõrgaadlile, nt Oxenstiernad, Gustaf Horn, Magnus Gabriel De la Gardie jt).

1601. aasta mais Tallinna Maapäeval pakkus Rootsi riigihoidja Karl IX välja, et Eesti- ja Liivimaa seisused ühineks Rootsi riigipäevaga, et provintsid muu riigiga unifitseerida. Ent kohalikud olid selle vastu ja Rootsi-Poola sõdade ja Rootsi Axel Oxenstierna riigireformide järel olukord muutus. Rootsi riigi seisuste esindusel, Rootsi riigipäeval – Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlil esindust ei olnud. Rootsi kroonile alluvate maa-alade ehk dominioonide erilise staatuse aluseks oli Rootsi 1634. aasta Riigihalduskorralduse § 46, mille kohaselt "Mitte keegi, kes ei ela Rootsi ja Soome eraldatud ja vanades piirides, ei oma sõnaõigust Riksdagil või teistel kohtumistel...", mille alusel varem Rootsi kuningriigi poolt vallutatud Soome Suurvürstiriik oli Rootsi kuningriigi osa, erinevalt 16.–17. sajandil liidetud maa-aladest.

Rootsi aja lõpus, mõisate reduktsiooni ajal muudeti peaaegu kõik Liivimaa pastoraadid (kirikumõisad) kuninglikeks ehk nn regaalpastoraatideks, kaotati ka rüütelkonna poolt valitavad ülemkirikueestseisjad ja majandusasjade korraldajateks määratakse kuninglikud ametnikud, nn majanduse asevalitsejad^[4]. 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva – eestlaste ja lätlaste – elualale (Eesti distrikt ja Läti distrikt). Ökonoomia asehalduskonna distriktid moodustati eesmärgil vähendada baltisakslaste rüütelkondade mõjuvõimu. majandusasehaldurid ehk ökonoomiadirektorid allusid kindralkubernerile. Vene võimuaja alguses distriktid kaotati. 1690. aastatel tehtud kohtukorralduse muudatustega Liivimaa jagamisel maakohtu piirkondadeks, pidi alates 1694. aastast maakohtute piirid selgelt vastavusse viidama eesti ja läti keelepiiridega. Liivimaa-siseselt nimetatigi Eesti ja Läti distrikti teinekord ka lihtsalt „Ehstland“ ja „Lettland“^[5].

Läänemereprovintsid liideti Rootsi krooni alluvusse järk-järgult

• 1561 alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn.
• 1581 pärast Paide vallutamist, kogu allutati Rootsi võimule kogu Põhja-Eesti.
• 1617 liideti Ingeri sõja tulemusel Rootsi valdustega Karjalas Laadoga järvest lääne ja põhja pool asunud Käkisalmi lään.
• 1629 loovutas Poola Altmargi vaherahuga kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile, selle tulemusel läks kogu Mandri-Eesti ja Liivimaa Rootsi võimu alla.
• 1645 Brömsebro rahuga sai Rootsi Taanilt oma valdusse Saaremaa ja Muhu saare.
• 1660 Oliwa rahuga omandas Rootsi viimase osana Ruhnu saare.

Rootsi võimu kehtestamisele Eestis eelnes Liivi sõda (Vene-Liivi sõda). Juriidiliselt kehtestati Rootsi ülemvõim siis, kui 1561. aastal Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa (4. juunil) ning Tallinna linna (6. juunil) aadlikud andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le. Pljussa vaherahuga (1583) sai Rootsi kuningriik endale Moskva tsaaririigilt: Eestis (Narva ja Tartumaa), Ingerimaal (Jama, Koporje, Ivangorodi linnad, koos neid ümbritsevate maakondadega) ja Karjalas Käkisalmi lääni.

Rootsile kuuluvatest Põhja-Eesti aladest, nimelt neljast maakonnast (Läänemaast (koos Hiiumaaga), Harjumaast, Järvamaast ja Virumaast^[1]) moodustati Eestimaa ehk Eestimaa provints, mida vahel nimetati ka Eestimaa hertsogkonnaks, kuna koos maadega omandas Rootsi kuningas Eestimaa hertsogi tiitli. Provintsi keskus oli Tallinnas. Esimeseks Eestimaa asehalduriks ja Rootsi kuninga asemikuks määrati Klas Horn.

1584. aastal ühendati Rootsi valdused Põhja-Eestis ühtseks tervikuks, Eestimaa hertsogkonnaks. Provintsi eesotsas oli asehaldur, keda nimetati ka kuberneriks. Provints jagunes seitsmeks linnuselääniks:

• Tallinna linnuselään,
• Paide linnuselään,
• Rakvere linnuselään,
• Narva linnuselään,
• Haapsalu linnuselään,
• Koluvere linnuselään ja
• Lihula linnuselään, mida juhtisid asehaldurid (Tallinnas, Paides, Rakveres, Narvas, Haapsalus, Koluveres ja Lihulas.

Linnuseläänidel, mis hõlmasid riigile kuuluvaid läänistamata maid, põhinev halduskorraldus kehtis kuni 1620. aastateni. Linnuseläänid jagunesid omakorda mõisaläänideks, mida juhtisid foogtid. Linnuseläänide alla arvati riigile kuuluvaid läänistamata alasid^[6]. Linnuseläänid jagati omakorda mõisaläänideks^[6]. Linnuseläänid kaotati 1620.–1630. aastatel^[6]. Läänistamata riigimaade linnuseläänides teostas Rootsi riik teostas nii tsiviil- kui militaarvõimu, läänistatud aadlimaadel kehtis aga aadli seisuslik omavalitsus, kelle pädevuses oli maksukogumine ja ka madalama taseme õigusemõistmine. Aadli omavalitsuse kohaselt oli kogu hertsogkond jagatud neljaks aadli omavalitsuse alal, Harju, Viru, Järva ja Läänemaa kreisiks. Eestimaal algselt Rootsi kroon ei saanud kõiki valdusi ise hallata, nii et nt. Viljandi ja 1625. aastal müüs Rootsi kuningas Gustav II Adolf Haapsalu linnuselääni Jacob De la Gardie, 1636 sai Lennart Torstenson Paide^[7] ja von Tiesenhausenite perekond Rakvere linna^[8].

Eesti alade ühendamisega Rootsi võimu alla moodustas Põhja-Eesti koos Hiiumaaga Eestimaa kubermangu, 1673. aastast^[9] aga Eestimaa kindralkubermangu. Poola-Rootsi sõjas 1621–1625 aastate kampaanias Poolalt vallutatud alad (Pärnu, Karksi jne) liideti algselt Eestimaaga, alles 1621. aastal moodustati neist Liivimaa kubermang. Pärnumaa liideti 10. aprillil 1630 Liivimaaga. Rootsi riigi võimu kõrgemaks esindajaks Tallinnas oli Rootsi võimu algperioodil enamasti asehaldur (saksa keeles Statthalter), 17. sajandi 1. poolest aga üha enam Eestimaa kuberner, 1673. aastast aga Eestimaa kindralkuberner.

 Pikemalt artiklis Rootsi asehaldur Tallinnas

Juriidiliselt kehtestati Rootsi ülemvõim Tallinnas, kui Vene-Liivi sõjas 1561. aastal Tallinna linna (6. juunil) ning Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa aadlikud andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le. Aastatel 1561–1710, kuulus Tallinn iseseisva haldusterritooriumina Rootsi kuningriigi, Läänemereprovintside Eestimaa provintsi, mida valitses aastatel 1561–1674, Eestimaal asehaldur ja aastatel 1674–1710, kindralkuberner. Esimeseks Rootsi kuninga asemikuks määrati 1561. aastal Tallinnas vabahärra Lars Ivarsson Fleming.

 Pikemalt artiklis Tallinna ajalugu#Rootsi aeg Tallinnas

 Pikemalt artiklis Rootsi Ingeri

Moskva ja Rootsi vahel Liivi sõja lõpetanud Pljussa vaherahuga (1583) sai Rootsi kuningriik endale Moskva tsaaririigilt: Ingerimaal (Jama, Koporje, Ivangorodi linnad, koos neid ümbritsevate maakondadega), Karjalas Käkisalmi lääni ja Eestis (Narva ja Tartumaa). Aastatel 1590–1595 toimunud Vene-Rootsi sõja lõpetanud Täyssinä rahulepinguga 1595. aastal, loovutati piirkond Ingerimaal, Ivangorodist Käkisalmini jälle Venemaa tsaaririigile. 1609. aastal Segaduste ajal, Venemaale trooninõudlejale Vassili Šuiskile esialgu appi kutsutud Rootsi armee Jakob De la Gardie juhtimisel okupeeris järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini (samuti Staraja Russa, Porhovi, Laadoga ja Oudova).

 Pikemalt artiklis Ingeri sõda, Stolbovo rahu

Ingeri sõja (1610–1617) lõpetanud Stolbovo rahuga läks piirkond koos Ingerimaal kindluste Ivangorodi, Jami, Koporje, Nöteborg ja Kexholmiga Rootsile tagasi ning jäi aastateks 1617–1721 Rootsi krooni valdusse. Narva linnast sai Rootsi Idaalade pealinn ning see lahutati Eestimaa kubermangust ja liideti Rootsi Ingeriga.

 Pikemalt artiklites Ingerimaa kubermang ja Ingerimaa kindralkubermang

 Pikemalt artiklis Liivimaa kindralkubermang

Rootsi-Poola 1626–1629 aastate sõja tulemusena sõlmiti Rootsi ja Rzeczpospolita vahel 1629. aastal Altmargi vaherahu, millega Rzeczpospolita loovutas Rootsile suure osa Liivimaa hertsogkonnast, Pärnu vojevoodkonna, Tartu vojevoodkonna ning Riia linna. Altmargi vaherahu tingimustel läksid Poola Üle-Väina hertsogkonna valdused, mis jäid põhja poole Daugava jõge, Rootsile. Rzeczpospolita säilitas vaid Võnnu vojevoodkonna maa-alad, millest moodustati Liivimaa vojevoodkond, keskusega Daugavpilsis.

Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa kindralkubermang ehk Liivimaa provints, keskusega Riias, kuhu kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. 1629. aastal moodustati Liivi-, Ingerimaa ja Käkisalmi läänist Liivimaa kindralkubermang, 10. detsembril 1629. aastal nimetati Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt ametisse ka Liivimaa kindralkuberner. Liivimaalgi algselt Rootsi kroon ei saanud kõiki valdusi ise hallata ning Rootsi kuningas müüs Võnnu ja Volmari linna Axel Oxenstiernale ja Pärnu Heinrich Matthias von Thurnile.

Eesti alalt kuulusid Liivimaa kindralkubermangu (tänapäeva Tartu-, Viljandi-, Pärnu- ja Võrumaa^[1]), Pärnu- ja Tartumaa olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad (endised Liivimaa hertsogkonna Pärnu vojevoodkond ja Tartu vojevoodkond), hõlmates kogu Lõuna-Eesti mandriosa.

Lätimaalt kuulusid provintsi Riia kreis, Koknese kreis ja Võnnu kreis kuni Väina (Daugava) jõeni. Koknese kreisis olid Vecpiebalga, Skujene, Jaunpilsi, Ērgļi, Cesvaine, Madliena, Bērzaune, Koknese, Suntaži, Rauna kihelkond^[10].

1642. aastal moodustati Liivimaa kindralkubermangust iseseisev Ingerimaa kindralkubermang koos Käkisalmi lääniga. Kubermangu keskuseks sai Nyen, 1651. aastast Narva.

Rootsi aja lõpus, eraldati Läti distrikti Pärnu kreisist 5 läti asustusega kihelkonda, kui 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Liivimaa kindralkuberner Jacob Johann Hastferi korraldusega 4. oktoobrist 1693 fikseeriti Põhja-Liivimaa maakondade piirid arvestades rahvuslikke printsiipe, eraldades Pärnu maakonnast Salatsi (läti Salacgrīva), Väike-Salatsi (läti Mazsalaca), Ruhja (läti Rūjiena), Härgmäe (läti Ērģeme), Luke ja Valga ning ühendades nad Riia kohtukonnaga. Alūksne, Gulbene ja Läti osa Adsele kihelkonnast liideti Võnnu või Koknese maakohtukonda. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva – eestlaste ja lätlaste – elualale.

 Pikemalt artiklis Rootsi asehaldurid Riias

1621.–1625. aasta Poola-Rootsi sõjas piirasid Rootsi väed Riia linna. 1621. aastal läks Riia nagu kogu Liivimaa Rootsi kuningriigi koosseisu, 1629. aastal sõlmiti Altmargi vaherahu, millega Poola loovutas Rootsile suure osa Liivimaast, sealhulgas Riia. Riia oli 17. sajandi suurim linn Rootsi riigis^[2]

 Pikemalt artiklites Riia ajalugu#Rootsi-Poola sõjad ja Rootsi-Poola sõda

Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma (algselt Taani ja hiljem Rootsi) asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti- ja Liivimaast erinev maksusüsteem. 1645. aasta Brömsebro rahuga läks Saaremaa Rootsi valduste hulka, Läänemereprovintsidesse kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Rootsi kuninganna Kristiina läänistas Saaremaa Kuressaare krahvkonna 1648. aastal krahv Magnus Gabriel De la Gardiele, kuid pärast Rootsi kuninganna Kristiina loobumist troonist 1654. aastal ja Rooma elama asumist, sai Saaremaast ja Kuressaare krahvkonnast sai aastateks 1654–1689 tema elatusmaa, mille valitsejaks oli elatusmaade kindralkuberner Seved Baath.

Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliwa rahuga seni Kuramaa hertsogiriigile kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa tsaaririigi võimu alla. Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel, selline jaotus püsis 1917. aastani.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

• Rootsi dominioonid
• Balti kubermangud

• Helmut Piirimäe, Rootsi riigimajandus Eesti- ja Liivimaal XVII sajandil. Toimetanud Indrek Elling. EÜS Kirjastus, Tartu 2009, 426 lk

• Werner Alfred von Schulmann, Die zivile Staatsbeamtenschaft in Estland zur shwedisdien Zeit (1561—1710), Dorpat – Posen 1939