|
Maastikusõiduk
Maastikusõiduk ehk ATV (inglise keeles all-terrain vehicle) on Eesti liiklusseaduse järgi vähemalt kolmerattaline sõiduk, mille sisepõlemismootori töömaht on üle 50 cm3 ja mis on valmistaja poolt ette nähtud maastikul liikumiseks ja mis suudab liikuda raskesti läbitaval maastikul.[1] Ameerika Standardiinstituudi (ANSI) kohaselt peavad maastikusõidukil olema järgmised omadused:
ATV juhtimine sarnaneb mootorratta juhtimisega, kuid neli ratast tagavad aeglasematel kiirustel mootorrattaga võrreldes suurema stabiilsuse. Enamik maastikusõidukeid on neljarattalised, kuid on ka kuuerattalisi erisõidukeid. Maastikusõidukite mootorite töömaht jääb vahemikku 49–1000 cm3. KasutusaladMaastikusõidukid on mõeldud eeskätt kasutamiseks põllumajanduses veokite ja traktorite asemel.[2]  Maastikusõidukil on tänu kiirusele, manööverdusvõimele ja raskesti ligipääsetava maastiku läbimise suutlikkusele palju kasutusalasid. Võimalikud kasutusalad on[2]
KeskkonnaprobleemidEnamikku maastikusõidukitest kasutatakse ajaviiteks, millega kahjustatakse keskkonda, eriti mulda ja kivipinnast. Samuti saavad kannatada puud. Keskmiselt on maastikusõidukite tahkete osakeste heitekogused 15 korda suuremad kui krossiratastel. Maastikusõidukite sügava mustriga rehvid on väga tõhusad kivise, porise ning juurikatega kaetud maastiku läbimisel, kuid need rehvid tekitavad roopaid ja kanaleid, mis võivad kuivendada rabasid, tõsta setteid vees ja kahjustada hooldatud teid. Nõuetekohased maastikuteed võivad neid probleeme leevendada.[3] OhutusVigastused ja surmajuhtumid on üks suuremaid maastikusõidukitega kaasnevaid probleeme, sest maastikusõiduk pole kuigi turvaline. 1970. aastate alguses võeti kasutusele moodne maastikusõiduk, mis sattus kohe kriitika alla, sest lastel ja noortel tekkis selle tõttu palju vigastusi.[4] Riikliku traumaandmebaasi analüüsi põhjal on maastikusõidukid ohtlikumad kui mootorrattad, ilmselt sõiduki raskuse ja ohutusvahendite, näiteks kiivrite mittekasutamise tõttu.[5] Suremuse ja vigastuste statistika põhjal on maastikusõidukid sama ohtlikud kui mootorrattad.[6] Vigastada saab rohkem naisi ja lapsi, kes kasutavad kiivreid vähem.[7]  Kaitsevahendeid kasutades on aga võimalik vigastusi vältida. Enamik maastikusõidukite tootjaid soovitab DOT-i (Department of Transportation, Ameerika Ühendriikide Transpordiministeerium) heaks kiidetud kiivrit, kaitseprille, kindaid ja sobivaid jalatseid. Nõuetekohastel rehvidel on vigastuste vältimisel samuti tähtis osa. Surmaga lõppevad õnnetused juhtuvad tavaliselt siis, kui sõiduk kukub juhile peale.[2] AjaluguRoyal Enfield ehitas ja müüs esimese mootoriga neljarattalise sõiduki 1893. aastal. Sellel oli palju jalgratta komponente, sealhulgas juhtraud ja pedaalid. Royal Enfield sarnanes stiililt tänapäevase ATV-ga, kuid sel ajal oli see hobuseta vanker, mis oli ette nähtud teedel kasutamiseks.[8] Esimese modernse neljarattalise ATV ehitas ja tõi turule Suzuki. See oli 1982. aasta Quadrunner LT125 – vabaajasõiduk algajatele. Pärast selle mudeli edu töötas Suzuki välja ja tõi aastatel 1984–1987 turule esimese mini-ATV, LT50. Pärast seda müüs Suzuki esimese ATV koos CVT käigukastiga.[9] Vaata kaViited
|
