Soome autor ja ühiskonnaaktivist Minna Canth oli üks tähtsamaid feministe ja naiste õiguste eest võitlejaid.[1][2][3][4][5]
Naiste õigused (inglise keeles women's rights) on õigused, mille all mõeldakse kogu maailma naistele ja tütarlastele kehtivaid õigusi.[6]
Inimõiguste ülddeklaratsiooni dokument kuulutati ÜRO poolt ametlikult välja 10. detsembril 1948 kui kõigile inimestele ja riikidele kehtivate ühiste normide kogum,[7] milles üheks deklareeritud peaeesmärgiks oli meestele ja naistele võrdsete võimaluste tagamine terves maailmas.[8] ÜRO deklaratsiooni järgi on meestel ja naistel võrdsed inimõigused, sh õigus elada ilma vägivallata ja orjuseta, olla haritud, teenida õiglast töötasu ning omada vara.[9]
Ajalugu
Video naisõiguslastest teel Washingtoni meeleavaldusele 1913. aastal
20. sajandi teisel poolel toimusid maailmas rahvusvahelisi konverentse, mis aitasid poliitiliselt kaasa naiste õiguste suurendamisele ja võrdsuse saavutamisele.[10]
1975. aastal Méxicos[11] (rahvusvaheline naiste aasta)
1993. aastal toimus Viinis inimõiguste teemal rahvusvaheline konverents “Naiste õigused on inimõigused“.[15]
1994. aastal toimus Kairos rahvusvaheline konverents “Rahvastik ja areng“.[16]
2012. aastal toimus Rio de Janeiros ÜRO keskkonna- ja arengukonverents, et analüüsida saavutatud edusamme alates 1992. aasta konverentsist “Keskkond ja areng".[17] 2012. aasta konverentsil kinnitati uuesti riikide kohustused.[18]
25. novembril tähistab kogu maailm rahvusvahelist naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva.[21]
Naiste õigused Eestis
Enne kristluse tulekut oli Eesti naistel võrreldes sama ajastu muude aladega rohkem õigusi. Eestis hakati patriarhaadist rääkima 19. sajandi teises pooles, mil hakati tähtsaimaks pereliikmeks pidama vanimat poega, kes päris ühtlasi talu.[22]
13. sajandil oli Eesti naistel suured õigused: nad sai pärida maad, mis oli tol ajal mujal haruldane. Kui rannikualadel ja saartel olid mehed meremehed ja viikingid, haris naine maad ja ka vastutas selle eest.[22]
18. sajandil oli naise staatus tugevam kui 19. sajandil ja Eesti inimesed ei võtnud kõiki kirikuvõimu toodud uusi kombeid omaks: nii püüti Eestis keelata vallasemadel tanu kandmine. Tanu oli tol ajal Eesti kombestikus naise tunnusmärk: naiseks saadi emaduse, mitte abiellumise kaudu. Rahvas hakkas selle kombe muutmisele nii tugevalt vastu, et uut regulatsiooni ei õnnestunud juurutada.[22][23]
Enne 19. sajandit oli naistel suurem vabadus ka kaasavara üle otsustamisel, näiteks kaasavaraks saadud lehm kuulus naisele, samuti said Eesti tüdrukud otsustada, kellele mehele minna, samal ajal kui paljudes teistes riikides määrasid selle tema vanemad.[22]
Eesti naised ettevõtluses
1939. aastal ilmunud "Eesti majanduselu sõnaraamatu" ehk esimese vabariigiettevõtjate biograafiate kataloogis oli umbes 1400 nime seas 40 naisettevõtjat. Enamik naisettevõtjaid ajas äri Tallinnas ja teine keskus oli Võru, kus toetas ärinaisi kohalik naisorganisatsioon Võruhõim. Enamik naisettevõtjaid tegutses nendes sektorites, mida tol ajal peeti naiste jaoks sotsiaalselt vastuvõetavaks: rõiva- ja jalatsitööstus, käsitöökodade pidamine, juuksuri-, pagari- ja kondiitritööstus. Näiteks oli Ella Kikas-Tomson Eestis esimene masintootmisel rahvarõivaste valmistaja ning tema 1930. aastal loodud ettevõttest kujunes selle tööstusharu liider Eestis; Linda Möller oli ainus sõjaeelse Eesti Vabariigi metallitootmise naisomanik ja -juht, tema ettevõte, Kassakappide ja kaalutööstuse L. Möller, tootis tulekindlaid kappe, varguskindlaid teraskappe ja kaalusid ning tegi muid metallitöid, Möller oli Tallinna Metallitööstuse Ühingu ainuke naisliige.[24]
Eesti naiste haridus
1970. aastal olid 15–24-aastased naised käinud koolis keskmiselt 5,33 aastat[25], 2015. aastal keskmiselt 11,6.[26] 45 aasta jooksul on 15–24-aastaste naiste õpinguaastate hulk suurenenud 6,27 aasta võrra.
15–24-aastased mehed oli vastavalt 1970. aastal käinud koolis keskmiselt 5,15 aastat.[27] ja 2015. aastal 10,6 aastat.[28] 45 aasta jooksul on 15–24-aastaste meeste koolis käidud aastate hulk suurenenud 5,45 aasta võrra.
Eesti oli 1. novembri 2018 andmetel maailmas 61. kohal 193 riigist.[31] 2009.–2015. aastal oli maailma kesk- ja tippjuhtidest vähem kui 1/3 naisi (67 riigi arvestuses). 2017. aastal oli maailma parlamentides naisi 23,4%.[32] 1. novembri 2018 seisuga on naiste osakaal riiklikes alam- ja ülemkodades 24%.[33]
Poliitilised eesmärgid soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks
