|
Nanseni pass
 Nanseni pass, algselt ja ametlikult kodakondsuseta isiku pass, oli rahvusvaheliselt tunnustatud põgeniku isikut tõendav dokument, mida andsid Rahvasteliidu liikmesriigid välja aastatel 1922–1938. Nanseni nime sai pass selle idee algataja Fridtjof Nanseni järgi, kes oli Norra riigimees ja maadeuurija. Nanseni passi väljastas põgenikule riik, kus ta viibis, ja dokument kehtis korraga ühe aasta. Ükski riik ei lubanud dokumendi omanikul väljuda ja uuesti riiki tagasi tulla ilma vastava loata.[1] Ajalugu3.–5. juulil 1922 toimus Genfis Rahvasteliidu pagulaste ülemkomissari Fridtjof Nanseni kokku kutsutud konverents, kus avaldati toetust ideele luua pagulastele isikutunnistused, mida riigid tunnustaks.[2] 20. juulil 1922 kiitis Rahvasteliidu Nõukogu ettepaneku heaks. Esimestena avaldasid isikutunnistuse loomisele heakskiitu Suurbritannia, Soome ja Prantsusmaa valitsused. Juulikuu jooksul sõlmis Nansen kokkuleppe 51 riigiga, kes hakkasid dokumenti tunnistama. 1942. aastaks tunnistati Nanseni passi kui kehtivat dokumenti 52 riigis. Kokku anti välja umbes 450 000 Nanseni passi.[3] Algselt anti Nanseni passe välja Venemaalt kodusõja järel pagenud inimestele. 1926. aastal laienes kokkulepe ka Armeenia põgenikele, kes pagesid endise Ottomani impeeriumi aladelt, kuna vastloodud Türgi riik neid ei kaitsenud.[4] Nanseni pass EestisEsimese Eestis välja antud Nanseni passi sai 24. novembril 1923 Anatoli Pereslegin[5]. Meessoost Eesti kodanikud olid varmad Nanseni passi taotlema, sest see dokument vabastas nad Eesti kaitseväes teenimise kohustusest[6]. 1. jaanuaril 1937 elas Eestis 4383 Nanseni passi omanikku. Vastavalt Eesti poliitikale oli enamus vene pagulastest selleks ajaks Eesti kodakondsusse võetud, erinevalt teiste riikide tolleaegsest praktikast.[7] Viited
|
