|
Odziena mõis
.jpg) Odziena mõis (saksa keeles Odensee, läti keeles Odzienas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Võnnu kreisis Vietalva kihelkonnas. Tänapäeval asub see halduslikult Lätis Pļaviņase piirkonnas Vietalva vallas. AjaluguTiesenhausenid Odziena mõisat on allikais esmamainitud 1455. aastal, mil see kuulus Tiesenhausenite vasallisuguvõsale. Omanikuks oli siis Johann (Hans) von Tiesenhausen (suri enne 1497).[1] Talle järgnesid poeg Christoffer von Tiesenhausen (suri enne 1535) ja seejärel tema samanimeline poeg. Viimane müüs mõisa oma vennale Heinrich von Tiesenhausenile (suri pärast 1556).[2] Detlef von Tiesenhausen valdas mõisa 1586. aastal ja tema vend Kaspar von Tiesenhausen (suri pärast 1618) oli valdaja 1599. aastal.[1] Kuna Tiesenhausenite suguvõsa Odziena mõisa valdajate haru otsustas jääda Poola kuningale truuks, võeti mõis neilt rootslaste poolt ära.[3] Perekond Streiff von LauensteinRootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas 20. oktoobril 1625 Odziena koos teiste piirkonna valdustega ooberst Johann Reinhold Streiff von Lauensteinile (1551−u 1632).[3] Viimane pärines Pfalzi päritolu Elsassi aadliperekonnast. 1688. aastal oli mõisa valdajaks tema pojapoeg ooberstleitnant Johann Heinrich Streiff von Lauenstein (1647–1700).[4] Suure Reduktsiooni käigus mõis redutseeriti ja see anti tertsiaalrendile.[5] Kuna Johann Heinrichil meessoost pärijad puudusid, langes mõis tema noorukesele tütrele Anna Catharinale (1684−1710), kes oli abielus vabahärra Johann Albrecht von Mengdeniga (1663−1720).[3]  Odziena mõis XVIII sajandi alguses1. märtsil 1712 restitueeriti Odziena Mengdenite perekonnale. 1724. aastal valdasid seda Johann Albrecht von Mengdeni pärijad.[5] Järgmiseks omanikuks sai kommertskolleegiumi president ja salanõunik vabahärra Karl Ludwig von Mengden (1706−1761).[6] Ta oli Venemaa regendi Anna Leopoldovna lähedane kaastööline. Pärast viimase kukutamist langes ta aga ebasoosingusse, mõisteti esmalt surma, kuid sai siis armu ja pagendati Siberisse.[7] 1741. aastal konfiskeeriti temalt Odziena mõis; see oli kuni 1744. aastani riigimõis. Seejärel doneeris keisrinna Jelizaveta Petrovna selle Pjotr Ivanovitš Šuvalovile (1711−1762), kes selle aga kohe ära müüs.[6] Bruemmerid 1745−1920 1745. aastal ostis mõisa major Engelbrecht Wilhelm von Bruemmer (suri 1747). Temalt päris poeg Jakob Engelbrecht von Bruemmer, siis kreisikohtu assessor Adrian Christoph Engelbrecht von Bruemmer (1761−1813) ja 1836. aastal viimase poeg maakohtuassessor Rudolf Friedrich Adrian von Bruemmer (1809−1880).[1] Tema ajal ehitati uusgooti stiilis suurejooneline häärber.[8] Tema surma järel päris mõisa poeg Philipp Engelbrecht Michael von Bruemmer (1848−1912).[9] Viimaseks mõisnikuks oli tema poeg Werner Heinrich Balthasar Michael von Bruemmer (1888−1926), kellelt mõis 1920. aastal võõrandati.[10] Mõisaansambel PeahooneMõisa peahoone ehitati 1860. aastatel inglise uusgooti stiilis. 1905. aastal põletati häärber revolutsioonisündmuste käigus maha ja renoveeriti pärast I maailmasõda. Hoone dominandiks on hulknurkne nurgatorn. Sissepääsu ilmestab tuudorkaarne veranda. Fassaadi liigendavad ohtrad detailid: seal on hammaskarniisid, tuudorkaared, sakmelised nurgatornid.[11] Lossi peetakse üheks olulisemaks romantilise uusgooti stiili näiteks Baltikumis.[8] Kõrvalhooned ja parkMõisakompleks on peahoonest tunduvalt tagasihoidlikum. Kunagi kuulus sinna üle kolmekümne hoone. Säilinud on mõisavalitseja- ja aednikumaja, ait, tall, pruulikoda, lehmalaut, postkontor. Hoonete ümber asub tiikidega park. Pildid
Viited
Kirjandus
Välislingid
 Kirik: Vietalva kirik |
