|
Operatsioon SügisOperatsioon Sǔgis (Операция «Осень») oli Leedu NSVs 2./3. oktoobril 1951 Nõukogude Liidu repressiivorganite poolt toimepandud massiline küüditamine, mille käigus saadeti Vene NFSVsse ligikaudu 16000 inimest. See oli neljas ja viimane Leedu suurküüditamine. Peale Operatsioon Kevadet ja märtsiküüditamist kasvas Leedu NSVs põllumajanduse kollektiviseerimine 1949. aasta jooksul 3.9%lt aasta alguses 60.5%le aasta lõpuks.[1] Samas oli kollektiviseerimise tase Leedus palju madalam kui Lätis (93%) ja Eestis (80%).[2] Et Leedus kollektiviseerimist lõpule viia, otsustasid Nõukogude ametivõimud korraldada kolhoosi astumisest keeldunud talumeeste massiküüditamise. 5. septembril 1951 võttis NSVL ministrite nõukogu vastu dekreedi 3309-1568cc "Kulakute ja nende perede küüditamine Leedu territooriumilt". Sellele kirjutasid alla Stalin, käsuga "4000 kolhoosivastast kulakut ja nende pered igaveseks saata Krasnojarski kraisse ja Tomski oblastisse".[3] 6. septembril toimus Leedu NSV MGB koosolek, kus Leedu KP komiteedele ja kohalikele valitsustele anti käsk koostada küüditatute nimekiri. MGB koondnimekirjas sisaldus 4215 peret (kokku 14950 inimest). Mõned neist olid juba astunud kolhoosidesse, neid nimetati "kulakute toetajateks".[4] MGB koostatud põhi- ja lisanimekirjades sisaldus 4007 ja 998 peret, mille kiitis heaks Leedu NSV ministrite nõukogu. Nimekirjades polnud ainult leedukad, aga ka mõned poola vähemuse liikmed. Kuigi andmed pole täielikud, on arvatud, et küüditati umbes 1100-1200 poolakat.[5] Esimene küüditamine toimus 20./21. septembril 1951, kui Irkutski oblastise saadeti Anušauskase andmeil[6] 3807/Tumavičiuse andmeil[3] 2987 inimest, kelleks olid peamiselt metsavendade lähedased, toetajad ja sõnumitoojad. 2./3. oktoobril 1951 saadeti Tomski oblastisse ja Krasnojarski kraisse Anušauskase andmeil[6] 16150/Tumavičiuse andmeil[3] 15537 inimest, neist 5278 olid lapsed, kellest hukkus 39. Viimane väiksem küüditamine toimus 30. novembril 1951, kui Anušauskase andmeil[6] saadeti Altai krai Biiski rajooni 452 inimest, peamiselt talumehed. Operatsiooni juhtideks olid Leedu NSV riikliku julgeoleku minister Piotr Kapralov ja MGB 3. direktoraadi ülem Jakov Jedunov. Iga mõne tunni tagant saatsid nad MGB ülem Semjon Ignatjevile operatsiooni käigust uuendusi. Kokku viis küüditamist läbi 3818 MGB ohvitseri ja 11270 MGB siseväaelast, hävituspataljoni liiget ja miilitsad koos 8000 LKP aktivistiga. Nad organiseeriti rohkem kui 3000 operatsiooniüksuseks, koosnedes ühest MGB ohvitserist, kahest hävituspataljonlasest, kahest MGB sõdurist ja aktivistist. Üks üksus viis läbi öösel 1-3 pere küüditamise - küüditatavad äratati üles, loendati üle, järgiti isiklike asjade pakkimist, jälgiti, et keegi ei põgeneks ja toodi raudteejaama, kus nad laaditi loomavagunitesse, mis sõitsid umbes kuu aega Tomski oblastisse ja Krasnojarski kraisse. Parteiaktivistid jäid raudteejaama viimise järel majapidamistesse kohapeale, et need registreerida, mis pärast kolhoosidega liidendati.[3]
|
