Riigikaitse Nõukogu (1933–1940)

Riigikaitse Nõukogu oli 1938. aasta Riigikaitse rahuaegse korralduse seaduse^[1] alusel Vabariigi Presidendi, kui riigikaitse kõrgeima juhi, juures asuv rahuaegne nõuandev organ.

Nõukogu moodustati 8. veebruaril 1933 Riigikaitse nõukogu asutamise seadlusega (RT 1933, 17, 118).

Riigikaitse Nõukogu esimeheks oli Peaminister, kuid vastavalt seadusele oli juhul, kui on ametisse oli määratud Sõjavägede Ülemjuhataja, siis oli nõukogu esimeheks Sõjavägede Ülemjuhataja.

Riigikaitse Nõukogu liikmeteks olid:

• Sõjavägede Ülemjuhataja,
• Peaminister,
• Riigivolikogu esimees,
• Riiginõukogu esimees,
• Sõjavägede Juhataja, kui ei olnud ametis Sõjavägede Ülemjuhatajat,
• viis Vabariigi Valitsuse liiget Vabariigi Presidendi nimetamisel,
• Sõjavägede Staabi ülem,
• Sõjaministri abi,
• Vabariigi Presidendi poolt nimetatud kolm väekoondiste ülemat, igast väeliigist: maaväest, õhuväest, mereväest ning
• Kaitseliidu ülem.

Vajaduse korral võis Vabariigi President määrata täiendavalt Riigikaitse Nõukogu liikmeteks ministreid või neile vastavate õigustega ametiisikuid, samuti kõrgemaid ohvitsere reservist või erust kas Vabariigi Presidendi poolt määratud kindla aja kesteks või ainult teatavateks istungiteks.

Riigikaitse Nõukogu ülesanneteks oli hinnangu ja seisukoha esitamine Vabariigi Presidendile, kui riigikaitse kõrgeima juhile kinnitamiseks esitatud:

• riigikaitse üldkava;
• riigikaitse rahuaegse korralduse seadusega Vabariigi Valitsuse, ministeeriumide ja omavalitsuste peale pandud riigikaitse ettevalmistamise ülesannetest sõltuvate üldkavade;
• seadustes ministeeriumide ja omavalitsuste riigikaitseliste ülesannete täitmiseks seadluste ja määruste;
• Vabariigi Valitsuse poolt tehtud ettepanekute riigikaitseks vajalike välislepingute;
• mobilisatsiooniotsuse;
• riigikaitse ettevalmistamise ülesandeid täitvatele ametiisikutele ja -asutistele neile ettenähtud riigikaitselise tegevuse kohta aruandmise tähtajad ja korra;
• sõjategevuse alustamise Riigikogu üldkoosoleku otsust ootamata, Vabariigile kallaletungi korral või vastastikuseks kaitseks sõlmitud liidulepingu täitmisest tingitud juhtudel.

Vabariigi President esitas ka Riigikaitse Nõukogule seisukoha võtmiseks:

• seaduseelnõud, mis puudutasid rahva kui ka riigi ja rahva jõuallikate rakendamist riigikaitseks;
• välisriikidega sõlmitavate riigikaitseks vajalikkude lepingute kavad;
• ettepanekud põhjapanevate muudatuste kohta riigikaitse korralduses ning relvastatud jõudude organisatsioonis või nende relvastamises;
• ettepanekud põhjapanevate küsimuste kohta kindluste ja kindlustatud rajoonide ehitamise alal;
• riigieelarve-ettepaneku kava riigikaitse nõuete rahuldamiseks vajalikkude ja võimalikkude krediitide suhtes;
• muud ettepanekud, kavad, õigusnormide eelnõud ja küsimused riigikaitse ning relvastatud jõudude alal ― oma äranägemise järgi.

Vabariigi President Konstantin Päts nimetas käskkirjaga nr. 9, 29. aprillil 1938, Riigikaitse Nõukogu liikmeteks kuni 1. maini 1943:

Vabariigi Valitsuse liikmetest:

• Sõjaministri
• Välisministri
• Siseministri
• Majandusministri
• Teedeministri

Väekoondise-ülematest:

• kindralmajor Herbert Brede – maaväest
• kolonel Richard Tombergi – õhuväest
• mereväekapten Valentin Grenzi – mereväest

• reserv kindralmajor Jaan Sootsi

• Eesti sõjaväe ja Sõjaministeeriumi organisatsioon (1939)

• Riigikaitse Nõukogu protokollid. Koostanud ja eessõna autor Urmas Salo. Tartu, Eesti Ajalooarhiiv/Rahvusarhiiv, 2013.