Robin Lakoff

Robin Tolmach Lakoff (sündinud 27. novembril 1942) on keeleteaduse emeriitprofessor California Ülikoolis Berkeleys. Lakoffi 1975. aastal ilmunud raamatut "Language and Woman’s Place" peetakse soouuringute lingvistikasse toojaks.^[1][2]

Lakoff sai bakalaureusekraadi Radcliffe College'ist, magistrikraadi Indiana ülikoolist ja doktorikraadi Harvardi Ülikoolist. Ta oli abielus keeleteadlase George Lakoffiga, kuid nad lahutasid.^[3] Alates 1972. aastast on ta õpetanud Berkeleys.

Radcliff'’i bakalaureusetaseme üliõpilasena käis Lakoff Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis Noam Chomsky loenguid kuulamas. Tol ajal tegutses Chomsky oma üliõpilastega transformatsioonilise grammatika loomise kallal.

Lakoff on uurinud ja õpetanud keele ja soo vahelisi suhteid, keelepoliitikat ning keelt ja popkultuuri. Oma akadeemilises töös on ta tegelenud sotsiolingvistikaga (kuidas keelekasutajate sotsiaalne taust mõjutab nende käsutuses olevaid keelelisi valikuid) ja pragmaatikaga (uurib keele vormi ja funktsiooni vahelist suhet).^[4]

Lakoff teeb regulaarselt kaastööd Huffington Posti jaoks.^[4]

1973. aastal ilmunud artiklis^[5] ja sellele 1975. aastal järgnenud samanimelises raamatus "Language and Woman’s Place" tõi Lakoff sotsiolingvistikasse paljud nüüdseks tavateadmiseks muutunud ideed naiste keelekasutusest. Lakoff pöörab oma töös lisaks soole tähelepanu ka klassisuhetele, võimule ja ühiskondlikule õiglusele.^[6] Lakoff märkis, et naiste keelekasutus erineb mitme tunnuse poolest meeste keelekasutusest. Naiste keelekasutusele iseloomulike tunnuste hulka kuuluvad:

1. Kõhklevam keelekasutus ja öeldu pehmendamine (hedges): "umbes", "tundub"

2. Sisutühjad omadussõnad: "jumalik", "võluv", "suurepärane"

3. Üliviisakad pöördumised: "Ega sa ei saaks…?" "Kas sulle sobib kui…?"

4. Sagedasem vabandamine: "Vabandust aga minu arvates…"

5. Jutukorra harvem ülevõtmine

6. Ebaviisaka keelekasutuse ja vandesõnade vältimine

7. Mõistmist kontrollivad küsimused (tag guestions): "Sa ei pane pahaks, kui ma selle ära söön, ega ju?"

8. Ülikorrektne grammatika ja hääldus

9. Kaudsed küsimused: "Oh milline janu mul on" – selle asemel, et otse juua küsida

10. Kursiivis rääkimine: hääletooni abil teatud sõnade rõhutamine "Niiii"

Lakoff töötas välja "Viisakuse printsiibi" (Politeness Principle), mille raames juhtis tähelepanu kolmele maksiimile, mida suheldes tavaliselt järgitakse. Need on: ära suru end teisele peale, anna vastuvõtjale valikuvõimalusi ja tee vastuvõtja enesetunne heaks. Lakoffi sõnul on need hea suhtluse jaoks esmatähtsad, neid järgides minimeeritakse konflikte.

Raamat "The Language War" pakub kaasaegsete teemade kajastuse lingvistilist analüüsi. Lakoff kirjutab seal näiteks O. J. Simpsoni kohtuprotsessist, Lewinsky skandaalist ja poliitilisest korrektsusest. Lakoff väidab, et keel ise on poliitiline võitlustanner, kus vähemuste esindajad ja naised võitlevad narratiivi ja keele üle kontrolli omavate valgete meeste vastu. Võideldakse õiguse üle tähendusi määrata ja seega kultuuri mõjutada. Keelesõdade tulemuseks on üha õelam avalik diskursus ehk "vaidluskultuur" (argument culture).^[7]