Rooma kodusõjad

Termin Rooma kodusõjad hõlmab hulka Vana-Rooma riigis toimunud kodusõdasid, millest suur osa leidis aset Rooma vabariigi lõpuperioodil. Neist sõdadest kõige kuulsamad on 40. aastatel eKr peetud Julius Caesari ja senati eliidi optimaatide fraktsiooni, mida juhtis algselt Pompeius, vaheline sõda ja sellele järgnenud Caesari õigusjärglaste Augustuse ja Marcus Antoniuse vaheline sõda 30. aastatel eKr.

• Rooma vabariigi kriis – pikem poliitilise ebastabiilsuse ja ühiskondlike rahutuste periood, umbes aastast 133 eKr kuni aastani 30 eKr.
• Liitlassõda (91–88 eKr), mis peeti Rooma ja mitme selle Itaalia liitlase vahel – Rooma võit.
• Sulla esimene kodusõda (88–87 eKr), mis peeti Lucius Cornelius Sulla toetajate ja Gaius Mariuse vägede vahel – Sulla võit.
• Sertoriuse sõda (83–72 eKr), mis peeti Rooma ja Gaius Mariuse toetaja Quintus Sertoriuse juhitud Hispania provintside vahel – Sulla võit.
• Sulla teine kodusõda (82–81 eKr), mis peeti Sulla ja Mariuse toetajate vahel – Sulla võit.
• Lepiduse mäss (77 eKr) ehk konsul Marcus Aemilius Lepiduse mäss Sulla režiimi vastu. Mäss suruti maha.
• Catilina vandenõu (63–62 eKr) senati ja poliitik Lucius Sergius Catilina toetajate vahel – senati võit.
• Caesari kodusõda (49–45 eKr), mis peeti Julius Caesari ja senati optimaatide fraktsiooni, mida esialgu juhtis Pompeius, vahel – Caesari võit.
• Mutina lahing ehk Caesari-järgne kodusõda (44–43 eKr), mis peeti senati armee (mida juhtis alguses Cicero ja hiljem Gaius Octavius ehk hilisem keiser Augustus) ja Marcus Antoniuse, Marcus Aemilius Lepiduse ja nende kolleegide armee vahel – vaherahu, mille tulemusena väed ühinesid.
• Vabastajate kodusõda (44–42 eKr), mis peeti Teise triumviraadi ja Vabastajate (Caesari tapjate Brutuse ning Cassiuse) vahel – triumviraadi võit.
• Sitsiilia ülestõus (44–36 eKr), mis oli konflikt Teise triumviraadi (iseäranis Octavianuse ja Agrippa) ja Pompeiuse poja Sextus Pompeiuse vahel – triumviraadi võit.
• Perusia sõda (41–40 eKr), kus Octavianuse väed võitlesid Lucius Antoniuse ja Fulvia (ehk Marcus Antoniuse noorema venna ja naise) vastu – Octavianuse võit.
• Rooma vabariigi viimane sõda (32–30 eKr), kus Octavianus ja tema sõber ning väejuht Agrippa võitlesid Marcus Antoniuse ja Kleopatra vastu – Octavianuse võit.

• Nelja keisri aasta (69 pKr). Pärast keiser Nero enesetappu aastal 68 tõusid mõnekuuste vahedega troonile väejuhid Galba, Otho ja Vitellius. Keisritroonil osutus edukaks aga Vespasianus, kes tegeles enne troonile tõusmist Juudamaal mässu maha surumisega. Vespasianus pani aluse Flaviuste dünastiale.

• Viie keisri aasta ja sellele järgnenud kodusõda (193–196 pKr), mille käigus pärast keiser Commoduse mõrvamist aastal 192 ja keisrite Pertinaxi ning Didius Julianuse tapmist aastal 193 võitlesid omavahel väejuhid Septimius Severus, Pescennius Niger ja Clodius Albinus. Võidukaks osutus Severus, kes pani sellega aluse Severuste dünastiale.
• Kuue keisri aasta (238), mil mitmed väejuhid võitlesid Maximinus Thraxi vastu ja pärast tema mõrva omavahel. Pärast seda kui Maximinust toetav armee oli pärast keisri kukutamise katset alistanud nii Gordianus I kui ka Gordianus II, Maximinus mõrvati. Teda asendasid Pupienus, Balbinus (kaks kaaskeisrit) ja Gordianus III, kuid kaks esimest mõrvati ja vaid Gordianus III jäi ellu.
• Kogu 3. sajandi kriisi (235–284) vältel võitlesid väejuhid omavahel keisriks saamise nimel ja keisrid võitlesid usurpaatorite vastu. Seega oli sellel ajajärgul Rooma riigis käimas püsiv kodusõda.

• Tetrarhia kodusõjad (306–324), mis algasid Maxentiuse usurpeerimise ja Severuse lüüa saamisega ja lõppesid sellega kui Constantinus Suur aastal 324 Liciniuse alistas. Need sõjad tõid kaasa Diocletianuse rajatud tetrarhia lagunemise.
• Rooma kodusõda (350–351), mille käigus keiser Constantius II alistas usurpaator Magnentiuse.
• Rooma kodusõda (394), mille käigus riigi idaosa valitsenud keiser Theodosius I alistas usurpaator Eugeniuse.
• Gildo ülestõus (398) kui väejuht Gildo mässas Lääne-Rooma keisri Honoriuse vastu. Vastuhaku surus maha keisririigi väejuht (magister militum) Stilicho.

• Kohn, George Childs. "Dictionary of Wars, Revised Edition" (Checkmark Books, New York, 1999).