Rootsis on 29 rahvusparki kogupindalaga 7381 km². Rootsi esimesed rahvuspargid asutati aastal 1909, millega need olid esimesed rahvuspargid Euroopas.
2010. aasta lõpu seisuga moodustab rahvusparkide kogupindala 14% Rootsi kõigi kaitstavate alade pindalast. Üle 82% kaitsealusest maast kuulub looduskaitsealadele, neid on Rootsis kokku 3616 kogupindalaga 43 276 km². Rootsi maismaast on kaitse all 10,8%.[1]
Ühena esimestest tõstis küsimuse Rootsi rahvusparkide moodustamisest polaaruurija Adolf Erik Nordenskiöld 1880. aastal. Nordenskiöldi ettepanekud ei leidnud siiski laia vastukaja. Läbimurre saabus 1904. aastal, kui saksa botaanik Hugo Conwentz pidas Rootsi antropoloogia- ja geograafiaühingus loengu "ohtudest, mis ähvardavad looduslikku maastikku, ja ettepanekust selle kaitseks". Vaevalt kuu aega hiljem algatas parlamendi Riksdagi liige botaanik Karl Starbäck selgelt sellest inspireerituna parlamendis looduskaitsealase seadusandliku protsessi.[3] 1909. aastal võttis parlament vastu kaks looduskaitseseadust (ühe loodusmälestiste kaitse ja teise rahvusparkide kohta) ning samal aastal asutati 9 rahvusparki, mis olid esimesed Euroopas.
Edasised rahvuspargid lisandusid pikkade intervallide tagant. Teadmised loodusest olid sajandi alguses paljuski piiratud ning määramatus seadusandluses ja selles, mida pidada puutumata looduseks, samuti ühtse planeerimise puudumine muutsid esimeste rahvusparkide valiku väga ebaühtlaseks. Kuni 1986. aastani moodustatud rahvusparkide seas võib ainult 1942. aastal asutatud Muddusi rahvusparki pidada selliseks, mis on loodud teadliku eesmärgiga haarata kindlat elupaigatüüpi, Põhja-Rootsi okasmetsa. Rahvusparke loodi teaduste akadeemia, muude organisatsioonide ja eraisikute initsiatiivil.[3] 1960. aastatel tõusis looduskaitse esile seoses Põhja-Rootsi jõgede hüdroenergia dramaatiliselt kasvava kasutuselevõtuga. Tekkinud vastasseisus jõudsid tööstus ja looduskaitsjad lepinguni jõgede kaitse kohta, mis viis Padjelanta rahvuspargi asutamiseni.[4] 1967. aastal asutati Rootsi looduskaitseamet (Naturvårdsverket), mille ülesandeks sai rahvusparkide haldamine.
Eesmärgiga luua tööks rahvusparkidega süstemaatiline, pikaajaline ja avatud baas otsustas looduskaitseamet 1986. aastal koostada rahvuspargiplaani, mis pärast laiahaardelist analüüsi ja uuringut valmis 1989. aastal.[5] See sisaldas ettepanekut 20 uue rahvusparki loomiseks, millest praeguseks on realiseeritud 8.[3]
2001. aastal otsustas valitsus rahvuspargiplaani revideerida. 2007. aastal valmis looduskaitseametil uue plaani kavand, mis saadeti ülevaatamiseks mitmesugustele organisatsioonidele ja omavalitsusüksustele ning seejärel avaldati lõplikul kujul 2008. aastal.[6] Selles tehakse ettepanek 13 uue rahvuspargi rajamiseks ja 8 olemasoleva laiendamiseks. Esimest korda planeeritakse kaitse alla võtta esinduslikud lõigud arktilisest regioonist, eelmäestiku regioonist ja Läänemere saartest. Samuti võeti vastu tegevuskava prioriteetsete 8 rahvuspargi ja 6 laienduse osas aastatel 2009–2013.[7] Esimesena loodi uue plaani alusel 2009. aastal Rootsi esimene mererahvuspark Kosterhavet.
Kaitsekorraldus
Rahvusparkide rajamise eesmärgiks on luua kaitsealade võrgustik, mis esindab kõiki Rootsile iseloomulikke loodustüüpe ühtses, kogu maad katvas süsteemis. Rahvuspargi ülesandeks on säilitada suurt pidevat kindlasse maastikutüüpi kuuluvat ala oma loomulikus olekus või oluliselt muutumatul kujul. Rahvuspark on mõeldud edendama teadusuuringuid, inimeste vabaajategevust ja turismi nii, et see ei kahjustaks pargi looduskaitselist väärtust.[7] Üldiselt jäetakse rahvuspargis loodus iseenda hooleks, ainult mõnede kultuurmaastike puhul on vaja jätkata traditsioonilisi tegevusi, näiteks et vältida niitude kinnikasvamist.
Igal rahvuspargil on haldamiskava (Skötselplan), mis reguleerib keskkonnaväärtuste kaitset. See määrab, kuidas haldaja peab rahvuspargi eest hoolt kandma, kuidas tegema loomade ja taimete inventuuri, kuidas rajama ja hooldama matkaonne, matkaradasid ja viitu, kuidas vältima külastamisega kaasnevat võimalikku kahju loodusele.
Rahvusparkide kaitse eest vastutab Rootsi keskkonnaamet, kes valmistab ette uute rahvusparkide moodustamist ning kehtestab reeglid ja kaitsekorra. Uute rahvusparkide rajamise otsuse võtab vastu valitsus parlamendi heakskiidul. Kõik rahvuspargid kuuluvad riigile ning peavad asuma täielikult riigi maal. Olemasolevat rahvusparki haldab üldiselt kohalik omavalitsus (lääninõukogu), mõnel juhul ka vastav sihtasutus.[8]
Rahvusparkidesse on kõigile seadusega tagatud vaba sissepääs. Iga rahvuspargi puhul on kehtestatud reeglid, mis puudutavad muu hulgas tuletegemist, telkimist, koeri, taimede ja muude loodusobjektide korjamist, äritegevust jms. Need reeglid tavaliselt muudavad (kitsendavad või ka laiendavad) Rootsis kehtivad igaüheõigust ühel või teisel viisil.[9]
Rahvuspark on loodusala kõrgeim kaitseaste.[10] Rahvuspargi loomisele esitatavad nõuded on siiski nii kõrged, et enamasti viiakse looduskaitset ellu looduskaitsealade kaudu.
Rahvuspargid
Statistilised andmed pärinevad Rootsi ametlikust kaitstava looduse statistikast[1], mille on üheskoos kokku pannud Rootsi looduskaitseamet ja Rootsi statistika keskbüroo.
Rahvusparkide kogupindala on 7381 km², millest maismaad on 6314 km². Rootsi maismaast haaravad rahvuspargid 1,4%.
Laialehine mets ja rikas taimestik, mis on iseloomulik Mandri-Euroopale. Osaliselt ümbritsetud 56 m laiuse ja 1 m kõrguse arvatavasti muinasajast pärineva valliga.
Üksildasena ümbritseva metsa kohale kerkiv mägi, Skandinaavia tähtsamaid pruunkaru elupaiku. Mäenõlval haruldaselt hästi säilinud geoloogilised formatsioonid jääaja sulamisveest.
Monumentaalne mägimaastik, üle 2000 m kõrgused teravatipulised mäed, rohkem kui 100 liustikku, sisselõikunud kitsad orud, kärestikulised jõed. Inimtegevusest vähemõjutatud, turismirajatised puuduvad. Osa UNESCO maailmapärandisse kuuluvast Lapimaast.
Läänemere rannaküngas, mis on juba muistsetest aegadest tuntud meremärgina. Enamus alast kaetud laialehise metsaga, mis sooja kliima tõttu on väga liigirikas.
Reljeefne maastik sügavale lõikunud orgudega ja kõrguste erinevusega kuni 90 m. Pöögimets, üks suurimaid kaitsealuseid laialehiseid metsi Põhja-Euroopas.
Praegu kehtivas rahvuspargiplaanis on ette nähtud rajada 13 uut rahvusparki[6], sealhulgas tegevuskavas 7 uut ajavahemikus 2009–2013[7]. Neist esimene, Kosterhaveti rahvuspark moodustati aastal 2009, kuid ülejäänute loomisaeg on esialgu teadmata.
Väga suur puutumata ala, läbilõige kõrgmäestikuregiooni lõunaosast ja eelmäestikuregiooni põhjaosast, annab hea pildi Rootsi Lapimaa mägede looduskeskkonnast ja mitmekesisusest.
