Silvia Oja
Silvia Oja (aastani 1954 Silvia Kureniit; 28. aprill 1924 Tallinn – 7. mai 2012) oli eesti spordipsühholoog, suusataja, ujuja ja ujumistreener.[1] EluluguLõpetas 1943 Nõmme Gümnaasiumi, 1948 Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna, pedagoogikakandidaat (1960, TRÜ), väitekiri "Naisujujate stardieelse seisundi uurimus". Aastast 1948 TRÜ kehakultuuriteaduskonna õppejõud, sh 1951–1966 veespordi kateedri õpetaja ja vanemõpetaja, 1965 dotsent, 1966–1974 kehalise kasvatuse ja spordi kateedri, 1975–1989 spordifüsioloogia kateedri, 1990–1992 sporditeooria kateedri ja 1992–1995 spordipedagoogika õppetooli dotsent, 1968–1970 ka teaduskonna prodekaan. Õpetanud peamiselt spordipsühholoogia kursust.[1] TeadustööUurinud sportliku tegevuse mõju psüühikale, kasutades eksperimentaalpsühholoogia meetodeid. Kujundas spordipsühholoogia labori, juhendas aspirante ja kraaditaotlejaid (H. Valgmaa, A. Kivistik, M. Tõnts, Eva Peebo, H. Aunin, R. Roosi jt). Esinenud rahvusvahelistel kongressidel ja konverentsidel. Osalenud treenerite, kehalise kasvatuse õpetajate ja kehakultuurimetoodikute täiendusõppes. Sportlasena oli palju kordi Eesti NSV meister suusatamises ja ujumises. Kuulus Eesti NSV Spordikomitee teadus-metoodilise nõukogu presiidiumi ja üleliidulisse spordipsühholoogiakomisjoni. Eesti NSV teeneline sporditegelane 1984. Üle 300 teaduspublikatsiooni, samuti aimeartikleid.[1] IsiklikkuSilvia Oja oli raamatupidaja tütar. Tema abikaasa oli psühholoog Arnold Oja, tema poeg on ökoloog Tõnu Oja ja tema lapselaps on sotsioloog Katrin Tiidenberg [1] Teoseid
ViitedKirjandus
Välislingid
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.
|