SoomusrongSoomusrong on kuuli- ja killukindlalt soomustatud vagunite ja veduritega sõjaväe otstarbeks ehitatud kaitseotstarbeline raudteerööbastel liikuv relvaliik, mida kasutati laialdaselt alates 19. sajandi keskelt kuni 20. sajandi keskpaigani. Soomuse materjal on enamasti terasest, kuid on kasutatud ka teisi materjale. Soomusrongi koosseisu kuulus tavaliselt kaks soomustatud vedurit rongi keskel, ohvitseridevagun, üks või kaks meeskonnavagunit, remondivagun, kaks või rohkem kuulipildujavagunit ja kaks või rohkem suurtükivagunit, kindlasti oli suurtükiplatvorm rongi esimene ja viimane vagun. AjaluguEsimest korda kasutati soomusrongi 1848. aastal Austrias. Relvaliigina näitas soomusrong oma võimeid aga 1860. aastatel Ameerika kodusõjas. Soomusrongide hiilgeaeg oli Esimene maailmasõda. Punaarmee käsutuses oli 20. sajandi algupoolel 101 spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud soomustatud soomusrongi, mis on ka suurim ühe riigi käsutuses olnud soomusrongide arv. Ameeriklaste poolt kasutati soomusronge viimati Vietnami sõjas. Soomusrongid Eesti VabadussõjasEesti Vabadussõjas 1918–1920 kasutatud Eesti soomusrongid olid ehitatud kättesaadavatest materjalidest nagu tavalistest vagunitest ja veduritest. Neil puudus terassoomus, kaitseks olid kas liivakotid või vagunite kahekordsed seinad, mis olid täidetud liivaga. Relvastuseks olid tavalised jalaväe suurtükid ja kuulipildujad paigutatud raudteeplatvormile ja kaitstud liivakottidega. Eesti soomusrongide ehitamise eestvedajaks ja organiseerijaks oli Johan Pitka. Hiljem kasutati ka laevasuurtükke ("Suur Tom" inglaste kingitus), mis oli saadud kas liitlastelt või võetud trofeedena Punaarmeelt või sakslastelt. Eesti Vabadussõjas kandsid soomusrongid pidevalt rünnakuraskust. Esimene improviseeritud soomusrong lahkus Tallinnast 30. novembril 1918 ja kohtus vaenlasega Auvere raudteejaama juures. Samuti mängisid soomusrongid võtmerolli Võnnu lahingus 1919. aasta suvel. Eesti sõjaväes on olnud kuni kuus laiarööpmelist ja viis kitsarööpmelist soomusrongi. Ehkki soomusrong on tavaliselt mõeldud kaitseotstarbeliseks relvaks, kasutasid eestlased soomusronge ka ründerelvana. Soomusrongide ründerelvana ja dessantvägede kohaleviimiseks kasutamine tõi Eesti Vabadussõjas vaieldamatud edu, külvates vaenlase hulgas paanikat ja sundides teda taganema.
Kaasaegses kirjanduses on soomusronge iseloomustatud järgmiselt: "Soomusrongid on rikkalikult relvastatud tulirelvadega: kahuritega ja kuulipildujatega. Nende meeskonnad on julged, kavalad ja surmapõlgavad sõjamehed, seepärast on soomusrongid suure tulejõu ja moraalse mõjuga väeosad. Ilmudes kiiresti raudtee suunas hävitavad nad oma mõjuva tulega vaenlase ja annavad siis dessantosadega otsustava löögi. Püsivaks paigalseisvaks lahingtegevuseks soomusrongid pole kõlbulikud, sest nad kujutavad suurt märki vaenlase suurtükitulele ja võivad saada hävitatud[1]." Soomusrongid VenemaalTänapäeval kasutatakse soomusronge ainult ühes riigis. Jaapani autod tuuakse siiani Vladivostoki sadamast Venemaa kaudu Euroopasse soomusrongi julgestusel. Venemaa relvajõud kasutavad soomusronge Venemaa raudteevägede koosseisus. Vene soomusrongi koosseisus on platvormvagun küljelt raketipüüdevõrkudega tugevdatud tankiga T-64, soomusvagun automaatkahuritega ZU-23-2, kontrollpaltvormvagun (miinide ja laengute püüdmiseks) ja meeskonna vagunid. Soomusrongid, mis on Nõukogude Liidu relvajõudude pärand, võeti esimest korda kasutusele Venemaa raudteevägede koosseisus Tšetšeenias, kus need osutusid tõhusaks vahendiks mineerimise ja tšetšeeni võitlejate rünnakute vastu.[2][3] Neli soomusrongi ja nendega seotud ZhV-üksus said Lõuna sõjaväeringkonna osaks. Ka Vene-Gruusia sõja ajal kasutati soomusrongid piiratud ulatuses. Kuigi need oli kavas pärast sõda demonteerida, otsustas uus kaitseminister Sergei Šoigu need 2015. aastal uuesti aktiveerida.[4][5] 2022. aasta sissetungi ajal märgati soomusrongi Ukrainas esimest korda 7. märtsil Melitopolis.[6] Kui aastatel 2016-2022 oli Venemaal neli soomusrongi, Terek, Don, Baikal ja Amuur, siis nüüd on nad seda arvu suurenenud kuue rongini.[7] Uusimad rongid kannavad nimesid Volga ja Jenissei, kusjuures viimane on väidetavalt ehitatud Harkivi piirkonnas varastatud osadest.[8][9][10] Vaata kaViited
Kirjandus
|