|
Sotsiaalne steganograafiaSotsiaalne steganograafia (inglise keeles social steganography) on sotsiaalmeediaplatvormil postituste tegemine viisil, mille puhul postituse tegelik sisu on mõistetav vaid sellele osale auditooriumist, kellel on n-ö võti postituse tegelikust tähendusest arusaamiseks näiteks konteksti, siseringi nalja, laulusõnade vms abil.[1] TaustSteganograafiaks nimetatakse ajaloolist tehnikat, mida kasutatakse sõnumi varjamiseks kõigi silme all, nt juuste alla peidetud tätoveering, nähtamatu tint, piimaga kirjutamine, piltmõistatused, salakeeled.[1][2] Tehnoloogia ja ühiskonna kokkupuutepunkte uuriv Ameerika uurija danah boyd, keda huvitab noorte suhtumine privaatsusesse ja avalikkusesse sotsiaalmeedias, võttis esimesena oma ajaveebipostituses kasutusele mõiste sotsiaalne steganograafia.[1] danah boyd ilmestas sotsiaalse steganograafia mõistet looga teismelisest tüdrukust Carmenist. Carmeni Facebooki sõprade hulgas on nii tema sõbrad kui perekond. Kui Carmen läks lahku oma partnerist, tahtis ta kaotusvalu Facebookis väljendada. Kuna Carmen teadis, et tema ema jälgib ta postitusi ja kommenteerib neid, ei tahtnud ta ema muretsema panna, siis otsustas ta postitada sõnumi selliselt, et selle tegelikust tähendusest saaks aru vaid need, kellele ta oma postituse suunas. Carmen postitas filmis "Briani elu" ("Monty Python's Life of Bryan") kõlava laulu "Always Look on the Bright Side of Life" sõnad. Laul mõjub rõõmsalt, kuid filmis mängitakse seda stseenis, kus peategelane lüüakse ristile. Carmeni Argentina päritolu ema, kes ei olnud kursis Briti kultusfilmiga, vastas postitusele, et tal on hea meel, et tütar on nii õnnelik. Postitust näinud Carmeni sõbrad aga tabasid postituse sisu selliselt nagu Carmen oli seda plaaninud, sest nad olid hiljuti üheskoos seda filmi vaadanud. Sõbrannad järeldasid, et Carmen on õnnetu. Selline sotsiaalse steganograafia praktika võimaldas Carmenil jagada avalikus ruumis oma kurbust, säilitades samal ajal aga privaatsuse. danah boyd toob välja, et väär on levinud arvamus, et noortele ei lähe privaatsus korda, vastupidi, noored hoolivad privaatsusest väga.[1][3] Sotsiaalse steganograafia praktikaidVoldemortimineVoldemortimine (inspireerituna Harry Potteri raamatusarjast tuntud kurjast võlurist Voldemortist) on osa nn tühistamiskultuurist eesmärgiga kuulsusele vähem tähelepanu tõmmata, aga ka kuulsuse enda eest sõnumite peitmiseks. Kuulsuse nimest jäetakse välja tähti või asendatakse need teiste tähtede või tärnidega või asendatakse nimi hüüdnimega või emotikoni(de) või emoji(de)ga. Näiteks Harry Potteri raamatusarja autorit J. K. Rowlingut kutsutakse hüüdnimega She-Who-Must-Not-Be-Named või Rowldemort pärast tema vastuolulisi arvamusi transseksuaalide teemal. Twitteri asemel kasutatakse sõna birdsite, The Cheeto viitab Ameerika Ühendriikide president Donald Trumpile. Eesti kontekstis nt porgandi emoji kasutamine kuulsale blogijale Paljale Porgandile viitamiseks. Tüüpiline on, et voldemortimine on väga varieeruv: ühel kuulsusel või nähtusel võib olla mitmeid erinevaid nime asendajaid.[4] Siseringi naljadEeldavad tingimata konteksti ja postituse mõttest saab aru vaid kindel grupp inimesi. Eesti uurimusiProfessor Andra Siibak uuris, kas tehnoloogiarikkas ühiskonnas on toimunud muutust selles, kuidas hinnatakse privaatsust ja avalikkust. Uurimuse järeldused olid, et sotsiaalmeedia kirjaoskuses esineb puudujääke nii noortel kui ka täiskasvanutel, noortele on privaatsus sotsiaalmeedias oluline ja privaatsuse tagamiseks kasutavad noored internetis mitmed strateegiaid, mh sotsiaalset steganograafiat. Kaili Malts uuris bakalaureusetöö (2022) raames sotsiaalse steganograafia kasutust Twitteri eestlaste kogukonnas. Järeldusena sai uurija välja tuua kolm sotsiaalse steganografia kasutamise põhjust: 1) peamine eesmärk voldemortimisel ei ole mitte kuulsuse kajastamise vähendamine, vaid pigem püütakse ära hoida, et kuulsus, kellest räägitakse, postitust loeb. Seeläbi kaitstakse iseend sõnavõtuga kaasnevate võimalike tagajärgede, nt kohtunõuete, eest; 2) kasutajad peidavad infot iseenda ja oma lähedaste kohta. Nad saavad luua endast soovitud kuvandi ja varjata seda näiteks tööandja eest; 3) kuuluvustunde loomine ja säilitamine aktuaalsel teemal kaasa rääkides. Sotsiaalne steganograafia väljendub selles, et postitust tehes konteksti ei anta, vaid eeldatakse, et see on olemas kasutajatel, kes on samuti teemaga kursis.[5] Andra Siibaku ja Egle Oolo 2013. aastal avaldatud uurimus tegeles Eesti 13–16-aastaste arusaamadega privaatsusest ja kujutletavast publikust. Uuriti privaatsusstrateegiaid, mida teismelised oma laiema publiku haldamiseks rakendavad. Tulemused näitavad, et enamikul valimisse kuulunud teismelistest oli oma veebipõhise vaatajaskonna suuruse kohta vale arusaam ja mõtlesid harva võimalikele privaatsusprobleemidele. Kuigi mitmed uuritavad tunnistasid, et pidasid postitusi avaldades silmas vaid ideaalse publiku liikmeid ehk lähedasi sõpru ja koolikaaslasi, väitsid teised, et laiema publiku ees käituvad nad mõnevõrra erinevalt. Autorid leiavad, et uurimus seab kahtluse alla levinud eeldused, et noored ei hooli privaatsusest, kuna noored intervjueeritavad rakendasid kolme peamist privaatsusstrateegiat – strateegiline teabe jagamine, enesetsensuur ja sotsiaalne steganograafia.[6] Egle Oolo magistritööst (2012) selgus, et sotsiaalne steganograafia (autor nimetab seda ka salasõnumiteks, peitsõnumiteks) on paljude noorte jaoks muutunud igapäevaseks. Selliseid sõnumeid saadeti kas ise või märgati teiste poolt looduna. Uuritavad suhtuvad sotsiaalsesse steganograafiasse kui efektiivsesse viisi säilitada avalikkuses oma nägu ja olla esindatud, samaaegselt tagades intiimse informatsiooni kaitsmise.[7] Vaata kaViited
Kirjandus
VälislingidIt's Complicated: The Social Lives of Networked Teens, with danah boyd |
