|
TööpataljonTööpataljonid olid Nõukogude Liidus Teise maailmasõja ajal moodustatud Punaarmee tööüksused, kuhu kuulusid Nõukogu Liidu juhtkonna silmis usaldust mitteväärivate ja seepärast rindele mittesobivate rahvuste, nagu sakslaste, soomlaste, eestlaste, lätlaste, leedulaste jt esindajad.[1] Eestlased Nõukogude tööpataljonidesEestlasi oli kõige rohkem Arhangelski ja Uurali sõjaväeringkondade tööüksustes, kus nad tegid ehitus- ja metsatöid[1]. Üksnes Arhangelski oblastis oli erinevatel andmetel 11 000–17 000 eestlast.[2] Teadaolevalt hukkus tööpataljonides nälja, külma, kopsupõletiku, nakkushaiguste, peksmise ja enesetappude läbi 12 840 meest, seega üle 1/3 Eestist Punaarmeesse võetute koguarvust.[1] Tööpataljonides ellujäänud eesti sõdureid ja ohvitsere hakati alates veebruarist 1942 suunama sel ajal formeeritavatesse 7. ja 249. Eesti Laskurdiviisi, mis läksid augustis 1942 vastmoodustatud 8. Eesti Laskurkorpuse koosseisu. Teise maailmasõja järel, 1946. aasta NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega tuli kõik eesti, läti ja leedu rahvusest sõjavangid üle viia oma vabariikide territooriumile. Vastavalt NSVL MN täiendavale 27. juuli 1946. aasta määrusele pidid kõik sõjaväkke kutsumise ealised eesti rahvusest sõjavangid minema Sillamäele Kombinaadi nr 7 käsutusse[3]. Eestlastest sõjavangidest moodustati sõjaväe ehituspataljonid. Vaata ka
Viited
Välislingid |
