Taavet Mutsu

See artikkel vajab toimetamist. (August 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Taavet Mutsu (sündinud David Mutso; 13. juuni (ukj) 1880 Laaneotsa talu, Võõpste küla, Kastre-Võnnu vald, Tartumaa – 23. detsember 1947 Tallinn) oli eesti näitleja, teatritegelane, näitelavateoste kirjastaja ja raamatukaupmees.

• 1907–1916 Tartus Vanemuises kutseline näitleja.
• 1916–1917 näitleja Tallinnas Pandorini näitetrupis.
• 1921 Draamastuudio Ühingu kaasasutaja ning sellest võrsunud Draamateatri asutajaid ja näitleja kuni 1924. Tema erialaks laval olid enamasti vaimulikkude osad.
• 1922–1923 Draamateatri Seltsi esimees.
• 1916 Tallinnas asutas laenuraamatukogu ja raamatukaupluse, hakkas kirjastama näidendeid ning looma näitekirjanduse keskladu.
• 1924 müüs laenuraamatukogu Eesti Rahva Muuseumi raamatukogule
• 1926 asutas uue laenuraamatukogu.

Taavet Mutsu toimetusel on ilmunud "Üldine näitekirjanduse nimekiri" (Tallinn, 1921), "Näidendite kataloog" I–VI (ibid., 1927–1938) ja "Spetsiaal teatriraamatukogu nimestik" (ibid., 1930).

Taavet Mutsu sündis põllutööliste Mari Mutso (21. august 1856 – 26. oktoober 1924) ja Jaan Kripsoni (29.november 1862 - ?.?. 1886) ainsa pojana. Isa suri 24-aastaselt (tiisikusse). 7-aastaselt hakkas suviti enesele leiba teenima karjapoisina. Aastatel 1889–1892 käis talviti Juhan Suitsu (Võõpste küla kooliõpetaja) juures raamatutarkust nõudmas. Sealt edasi 7 aastat sulasepõlve.

1903. aastal kolis Taavet Mutsu koos emaga Tartusse, kus algas osavõtt seltskonnaelust. Samal 1903. aastal astus Taavet Mutsu Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu liikmeks ja asus tööle raamatukoguhoidjana. Aastatel 1904–1907 oli ta ametis Tartu Närvikliinikus väravavahi ja haigeravitsejana, põetajana.

1907. aasta kevadel abiellus Taavet Mutsu Marie Saarega (sündinud 30. mail 1882 Peterburi kubermangus Oudova maakonnas). Neil oli kolm last: Eha Mutsu (Ojamaa), Aadu Mutsu ja Enn Mutsu.

• Haan, Kalju. 1987. "Karl Menning ja teater “Vanemuine”"
• Vaher, Vaapo. 2007. „Imelaps, kellest ei saanud geeniust: esseistlik monograafia Ardi Liivesest“, lk 27–33