Takistustermoandur on andur, mille talitlus põhineb elektrijuhitakistuse temperatuursõltuvusel. Elektrijuhtidena kasutatakse puhtaid metalle, sest neil on suhteliselt suur ja konstantne takistuse temperatuuritegur. Metallidest on eriti kohaseks osutunud plaatina, mille füüsikalised omadused on ka ajaliselt stabiilsed. Plaatinaanduriga termomeetrit nimetatakse RTD-termomeetriks (lühend ingliskeelsetest sõnadest Resistance Temperature Detector).
Termoanduritena kasutatakse ka metallioksiididest või pooljuhtmaterjalist takistuselemente ‒ termotakisteid; neil on tunduvalt suurem takistuse temperatuuritegur kui metalltakisteil ning seega ka suurem tundlikkus, ent väiksem mõõtetäpsus ja stabiilsus.
Plaatinaanduritega mõõdetava temperatuuri väärtused võivad jääda vahemikku ‒200 °C kuni +800 °C, termotakistite mõõtepiirkond on ahtam.
Termotakistusandur ühendatakse termomeetri takistuse mõõtmise lülitusega, milleks on enamasti sildlülitus, kahe-, kolme- või neljasoonelise kaabli abil.
Levinud termoandurite takistused oomides eri temperatuuridel
