Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut

Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut on instituut Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas.

Instituudi õppehoone, mis on tuntud kui von Bocki maja, varem kõnekeeles ka Marksu maja, asub Tartu südalinnas aadressil Ülikooli tänav 16. Samas majas taasavati 1802. aastal Tartu Ülikool.

Kultuuriteaduste instituut moodustati 2007. aastal Tartu Ülikooli struktuurireformi käigus, kui senine osakondade süsteem korraldati ümber instituutideks. Selle käigus liitusid kirjanduse ja rahvaluule osakond, ajaloo-osakonna etnoloogia õppetool ning kunstide osakond (kuni 31.08.2017).

Praegu on instituudil kolm osakonda: kirjanduse ja teatriteaduse, eesti ja võrdleva rahvaluule ning etnoloogia osakond. Kultuuriteaduste instituudi juurde kuulub ka vabade kunstide professuur, mida ülikool kutsub igaks kalendriaastaks täitma mõne silmapaistva loovisiku. Samuti orientalistikakeskus, vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetool ja arktiliste kultuuride keskus.

Tartu Ülikoolis on 11 rahvusteaduste professuuri, mille eesmärk on edendada eestikeelset haridust, kaasa aidata keele ja kultuuri säilimisele ning säilitada ülikooli rahvuslikku kultuuripärandit. Kolm rahvusteaduste professuuri on kultuuriteaduste instituudis – eesti ja võrdleva rahvaluule, eesti kirjanduse ning etnoloogia professuur.^[1]

Instituuti juhib juhataja, kelle valib instituudi nõukogu kolmeks aastaks instituudi töötajate hulgast, kes on või on olnud valitud professori ametikohale või kellel on doktorikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Instituudi juhataja täidab oma ülesandeid instituudi juhina lisaülesande korras.^[2]

Instituudi esimene juhataja oli toonane eesti kirjanduse professor Tiina Ann Kirss, kellelt 2009. aasta kevadel võttis järje üle etnoloogia professor Art Leete. Aastail 2016–2018 oli instituudi juhatajaks eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk. 2019. aastal sai instituudi juhatajaks taas Art Leete, kes jätkab selles rollis 2024. aasta lõpuni.

• Emakeelse Tartu ülikooli juurde loodi 1919. aastal eesti võrdleva rahvaluule kateeder. Selleks ajaks oli eesti folkloristika küll välja kujunenud, ja seda oluliselt Tartus, kuid seni seoses seltside ja üksikisikute tööga. Esimeseks professoriks kutsuti Walter Anderson, kes töötas sellel ametikohal aastatel 1920–1939. Ülikoolis töötasid II maailmasõja eel ka rahvaluule suurkogumise initsiaator Matthias Johann Eisen ning Eesti Rahvaluule Arhiivi asutaja Oskar Loorits. Sõjajärgsel ajal viidi rahvaluule õpetamine kirjanduse õppetooli koosseisu ning eriala juhiks oli aastatel 1944–1994 Eduard Laugaste. 1993. aastal õppetool iseseisvus ja taastas endise nime – eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, mille põhjal moodustati 2007. aastal eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. Alates 1995. aastast on rahvaluule eriala juhiks professor Ülo Valk.
• Kirjanduse ja teatriteaduse osakond loodi 2007. aastal, selle otseseks eelkäijaks oli kirjanduse ja rahvaluule osakond, kuid vastavate erialade ja allüksuste kujunemine algas märksa varem. Kirjanduse ja teatriteaduse osakonda kuulub neli õppetooli: eesti kirjanduse õppetool, maailmakirjanduse õppetool, kirjandusteooria ja intermediaarsete uuringute õppetool ning teatriteaduse õppetool. Eesti kirjanduse õppetool on 1919. aastal taasavatud Tartu Ülikooli vanimaid kateedreid. Eesti kirjanduse eriala kuulub seega rahvusülikoolina mõistetud Tartu ülikooli tuumstruktuuri. Sõjaeelses Eesti Vabariigis juhatas eesti ja üldise kirjanduse uurimist ning õpetamist Gustav Suits. Nõukogude ajal olid eriala juhtideks Harald-Heino Peep ja Karl Muru, taasiseseisvunud Eestis Arne Merilai, Rein Veidemann ja Tiina Kirss. Alates 2012. aastast juhatab eesti kirjanduse õppetooli professor Arne Merilai. 1980. aastal asutati väliskirjanduse (maailmakirjanduse) õppetool. Maailmakirjanduse eriala põhiülesandeid on tagada lääne võrdleva kirjandusloo õpetamine antiigist tänapäevani. Taastatud Eesti Vabariigis sai maailmakirjanduse eriala juhiks professor Jüri Talvet. Alates 2015. aastast on maailmakirjanduse eriala koosseisus kaks professuuri – maailmakirjandus ning kirjandusteooria ja intermediaalsete uuringute professuur, mis 2021. aastast vormusid eraldi õppetoolideks. Alates 1. veebruarist 2021 juhib maailmakirjanduse õppetooli võrdleva kirjandusteaduse professor Liina Lukas ning professor Marina Grišakova juhib kirjandusteooria ja intermediaalsete uuringute professuuri. Teatriteadus on suhteliselt noor õppetool. Teatriteadust õpetatakse Tartu Ülikoolis alates 1992. aastast, algselt juhatas eriala Luule Epner. Alates 2010. aastast juhib eriala Anneli Saro.
• Esimesed teated etnoloogia, toonase nimetusega etnograafia kui aine õpetamisest Tartu Ülikoolis pärinevad 1820. aastatest geograafia ja statistika professuuri juures. Iseseisev „etnograafia dotsentuur“ loodi ülikooli süsteemi 1921. aasta lõpus, nüüd juba filosoofiateaduskonnas, kuid õpetamiseni jõuti alles 1923. aasta kevadsemestril, mil loenguid pidas soomlane Ilmari Manninen, kes oli samal ajal ka Eesti Rahva Muuseumi direktor. Pärast Mannineni Eestist lahkumist 1929. aastal etnograafia õppetool praktiliselt suleti, sest polnud ühtegi doktorikraadiga inimest dotsendi- või professorikohale võtta. Üksikuid loenguid pidasid huvilistele Eesti Rahva Muuseumis töötavad etnograafid. Etnograafia professuur avati uuesti alles 1939, mil Eesti esimese etnograafiaprofessorina asus tööle aasta varem doktorikraadi kaitsnud Gustav Ränk. Ränk oli ametis kuni Rootsi põgenemiseni 1944. aastal. Tema lahkumise järel professuuri (õppetooli) ei taastatud. 1945–1950 õpetati etnograafiat arheoloogiakateedris Harri Moora juhtimisel. 1950 liideti arheoloogia ja Eesti ajaloo NSVL ajaloo kateedriga, etnograafia õpetamine taastus 1953. aastal. 1950. aastatel käisid Tartu Riiklikus Ülikoolis etnograafiat õpetamas põhiliselt Moskva ja Leningradi etnograafid. Alates 1955. aastast pidas üksikuid loenguid ka Ajaloo Instituudis töötav Ants Viires ja 1958. aastast ajutise lektorina ENSV Riikliku Etnograafiamuuseumi teadustöötaja Jüri Linnus. Alaline etnograafiaõppejõu koht loodi 1970. aastal – dotsent Arved Lutsule. Temast sai ka 1992. aastal ajaloo-osakonna all nüüd juba etnoloogia nimekujul taasavatud professuuri (õppetooli) esimene erakorraline professor. 1994. aastal valiti juba korraliselt sellele ametikohale Elle Vunder ja 2004. aastal Art Leete. 2007. aasta struktuurireformi käigus liitus etnoloogia õppetool vastloodud kultuuriteaduste instituudiga ning muutus osakonnaks. 2012. aastal anti etnoloogiale Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Tartu Ülikooli vahel sõlmitud lepingu raames rahvusprofessuuri staatus.

Bakalaureuseastmes saab õppida kirjanduse ja kultuuriteaduste õppekaval, kus on võimalik spetsialiseeruda kirjanduse, teatriteaduse, folkloristika või etnoloogia suunale. ^[3]

Kirjanduse erialal õpitakse tundma, kuidas inimesed keelt kasutavad ning mis on keelelise tegevuse esteetilised tähendused. Sel erialal õpitakse mineviku ja oleviku tekste tõlgendama, looma ning neist aru saama. Oluline rõhk kirjanduse kursustes langeb eesti kirjanduse ja kultuuri seostamisele maailmakirjanduse nähtustega, maailmakirjanduse (eeskätt lääne kirjanduse) retseptsiooni käsitlemisele.

Teatriteaduse eesmärk on anda süvateadmisi eesti ja maailmateatri ajaloost ning draamakirjandusest. Samuti omandada etendusanalüüsi oskused ning õppida tundma ja rakendama mitmesuguseid teatriteoreetilisi meetodeid (teatrisemiootika, retseptsiooniteooria jne). Teatriuurimine võimaldab teatritekstide analüüsimise ja etenduste vaatamise kaudu näha teatri laiemat tähendust ühiskonnas ning kirjeldada teatrilaval toimuvat süsteemselt ja mõtestatult.

Etnoloogia erialal tehakse sissevaade inimeste igapäevaellu. Täpsemalt pööratakse tähelepanu sellele, kuidas kultuuri luuakse, selles kultuuris elatakse ning kuidas kultuur inimtegevuse tulemusena muutub. Selle eriala õppimine tähendab õppida mõistma kultuuriprotsesside tekke- ja muutumismehhanisme, neid märkama, kirjeldama, analüüsima ja võrdlema. Kuna etnoloogia on üks kultuuriteadus teiste seas, siis on etnoloogi jaoks oluline orienteeruda ka lähedastes distsipliinides, näiteks ajalugu, folkloristika, semiootika, sotsioloogia.

Folkloristikat saab erialana Eestis õppida ainult Tartu ülikoolis. Üliõpilaste kasutada on Eestis ainulaadne erialaraamatukogu, praktikate käigus tutvutakse Eesti rahvaluule arhiivi talletatud pärimusega ning käiakse ekspeditsioonidel mujal Eestis. Sel erialal õpitakse tundma Eesti ja sugulasrahvaste rahvajutte, -laule ja -usundit ning mütoloogiat. Folkloor on justkui side, mille kaudu antakse edasi sageli nähtamatut, igapäevast kultuuri, mis kujundab nii mineviku kui ka praegusaja inimeste mõttemaailma nii suulises, kirjalikus kui ka digitaalses vormis. Folkloristika suunab avatud pilgu sellele, mis inimesi liidab ja mis lahutab, kuidas kujuneb identiteet ja maailmapilt, kuidas tavad muutuvad ja püsivad.

Magistriastmes on neli õppekava: kirjandus- ja teatriteadus, kultuurikorraldus, etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia ning folkloristika ja pärandirakendused (inglise keeles).

Doktoriõppes on kirjandus ja kultuuriteaduste õppekava, mis võimaldab valida viie eriala vahel: eesti ja võrdlev rahvaluule, eesti kirjandus, etnoloogia, maailmakirjandus ja teatriteadus. Lõpetamisel omandatakse filosoofiadoktori kraad.

Orientalistikakeskus loodi Tartu Ülikooli 17. juunil 1994. Selle eelkäijateks olid orientalistika laboratoorium (1991–1994), ajaloo ja semiootika laboratoorium (1983–1991) ja orientalistika kabinet (1955–1994). Aastatel 1994–2007 kuulus keskus ajaloo osakonna, 2007–2010 ajaloo ja arheoloogia instituudi koosseisu. Alates aastast 2011 on orientalistika keskus kultuuriteaduste instituudi koosseisus.

Keskuse eesmärk on orientalistikaalase teadus- ja õppetöö korraldamine ja läbiviimine ning orientalistika arendusprojektide koordineerimine.

Kultuuriteaduste instituudi juures tegutseb vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetool, mida juhatab kultuuriteaduste professor Kristin Kuutma.

Viimase 15 aasta jooksul on väga paljud maailma riigid ühinenud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga. Sellega koos on hüppeliselt kasvanud vajadus spetsialistide järele, kes mõistavad kultuuripärandi olemust, sellega seotud ühiskondlikke protsesse ning sotsiaalset ja majanduslikku konteksti. Vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli eesmärk on neid protsesse toetada ja jälgida: luua teadusuuringutega uusi tõlgendusi, valmistada üliõpilasi ette tööks selles kiiresti arenevas valdkonnas ning luua juba tegutsevatele praktikutele võimalusi kogemusi vahetada ja uuemate uurimistulemustega kursis olla.

UNESCO õppetoolid edendavad kõrgharidust ja teadustööd UNESCO jaoks olulistel teemadel. Vaimse kultuuripärandiga seotud õppetoole on maailmas praegu kaheksa. UNESCO õppetoolide võrgustikku tervikuna kuulub üle 860 õppetooli 115 riigist.

Tartu Ülikooli liikmeskonna vaimsuse ja loovuse mitmekülgseks arendamiseks on humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas loodud vabade kunstide professori ametikoht, kuhu kutsutakse igal aastal üks silmapaistev Eesti loovisik.

Esimesena oli vabade kunstide professor 1993. aastal eesti luuletaja ja kirjastaja Hando Runnel. Järgnevalt on seda ametikohta pidanud Madis Kõiv, Jaak Rähesoo, Jüri Arrak, Veljo Tormis, Jaan Kross, Elmo Nüganen, Jaan Kaplinski, Leonhard Lapin, Ain Kaalep, Tõnu Õnnepalu, Tiit Pääsuke, Mati Unt, Vilen Künnapu, Andres Ehin, Helena Tulve, Arvo Valton, Ene-Liis Semper, Vello Salo, Sirje Helme, Arvo Pärt, Merle Karusoo, Kristiina Ehin, Valdur Mikita, Peeter Laurits, Ilmar Raag, Kärt Summatavet, Olga ja Priit Pärn, Hasso Krull, Reet Aus ning Peeter Jalakas. Kolmekümne kolmas vabade kunstide professor on Kadri Voorand.

Arktiliste kultuuride keskus rajati 2021. aastal. Keskuse üheks oluliseks eesmärgiks on Arktikaga seotud teadus- ja arendustöö kontsentreerimine ja antud valdkonna spetsialistide olemasolu parem teadvustamine rahvusvaheliselt. Arktiliste kultuuride keskuses tegutsevad hetkel kultuuriteaduste instituudi teadlased, kes on juba kaua põhjarahvaid uurinud. Arktiliste kultuuride keskus on väljaspool Venemaad sellel alal maailma suurim keskus. Keskus on lisaks teadustegevusele oluline partner ka Eesti Välisministeeriumile, mille eestvedamisel püüab Eesti saada Arktika Nõukogu vaatlejaliikmeks.

• Koduleht