|
Tuletõrje Tuletõrje on avalikus või erasektoris tegutsev organisatsioon, mis osutab tuletõrje- ja päästeteenuseid. Eestis osutavad selliseid teenuseid riigi poolt Päästeamet ja vabatahtlike poolt kohalikud päästeühingud, kelle suurim esindusorgan on Päästeliit. Tuletõrje ajalugu Esimene teadaolev tuletõrjebrigaad loodi umbes 6000 aastat tagasi Hiinas[1]. Seejärel muutusid brigaadid vajalikuks Antiik-Roomas (u 300 eKr), kui kiiresti kasvava rahvastikuga riik muutus üha vastuvõtlikumaks suurte tulekahjude suhtes. 30 eKr moodustas Egnatius Rufus orjadest tuletõrjebrigaadi, mis pakkus tasuta tuletõrjeteenust. Tulekahju korral moodustasid mehed lähima veeallika juurest inimketi ja andsid veeämbreid edasi, lisaks patrullisid nad tänavatel õigusega karistada füüsiliselt igaüht, kes rikkus tuleohutusnõudeid. Caesar Augustus lõi 24 eKr esimese riikliku tuletõrjeameti, mis koosnes 600 orjast, kes olid jaotatud seitsmesse Rooma tuletõrjedepoosse.[2]  Euroopas oli tuletõrje 17. sajandini üsna algeline. Tuletõrjedepoosid hakati rohkem rajama alles pärast 1666. aasta Londoni suurt tulekahju kinnisvarafirmade poolt. Esimene nn kindlustusbrigaad loodi juba aasta hiljem.[3] Mõisteti, et sellist skeemi võib saata suur majanduslik edu, ja enne 1832. aastat rajati Londonis veel kümme kinnisvarafirmat[4]. Oma maja kindlustamiseks maksid inimesed firmale sissemaksu ning selle märgistamiseks kinnitati hoone seinale vastava firma embleem. Kinnisvarafirmade tuletõrjebrigaadid kasutasid embleeme identifitseerimaks, kas majad on nende poolt kindlustatud. Põlengu korral tuli kohale mitu brigaadi, kuid kui hoone seinal polnud nende embleemi, nad lahkusid ja jätsid maja põlema[5]. Ameerika esimene riiklikult finantseeritav kutseline tuletõrjedepoo loodi 1679. aastal Bostonis[6]. Kõrgetasemeline tuletõrjesüsteem oli 17. sajandi lõpus ka Amsterdamis, mida juhtis kunstnik Jan van der Heyden, kes täiustas tuletõrjevoolikute ja veepumpade konstruktsiooni[7]. 19. sajandil viis senine süsteem, kus brigaadid kustutasid ainult kindlustatud maju, vajaduseni tuletõrjekompaniisid tsentraalseks muuta. Linnad hakkasid rajama oma tuletõrjeameteid, mida rahvas sai avaliku teenusena kasutada. Selle tulemusena suleti eraomandis tuletõrjefirmad ja ühendati nende depood linna omadega.[8] 1906. aastal, aasta pärast esimese tuletõrjeauto valmimist Springfieldis, moodustati samas linnas esimene motoriseeritud tuletõrjedepoo[9]. Tuletõrje tänapäeval Tänapäeva tuletõrjeametid (ka tuletõrje- ja päästeteenistus või lihtsalt tuletõrje) on riiklikud või eraorganisatsioonid, mis pakuvad omavalitsustele, maakondadele või tulekaitse piirkondadele peamiselt erakorralist tuletõrje- ja päästeteenust. Tuletõrjeamet sisaldab oma piirides üldjuhul ühte või rohkemat tuletõrjedepood ning võib olla komplekteeritud elukutselistest või vabatahtlikest tuletõrjujatest või nende kombinatsioonist. Vabatahtlik päästjaVabatahtlik päästja on isik, kes osaleb vabatahtlikult pääste- või ennetustööl. Vabatahtliku tegutsemise eelduseks on isiku vaba tahe. Tegutsemine ei pea toimuma isiku vabast ajast, kokkuleppel tööandjaga võib isik osaleda pääste- või ennetustööl ka tööajast.[10] Vabatahtliku päästetöö hõlmab tegutsemist päästesündmusel koos päästeametnikuga või iseseisvalt, lähtudes päästeametniku korraldustest. Vabatahtliku eesmärgiks on olla kiire ja esimene reageerija kodukohas. Ennetustöö on elanikkonna teavitamine ja juhendamine, et igaüks looks ja väärtustaks ohutust ja turvalisust, mis aitaks vähendada õnnetuste ja nendes hukkunute ja vigastatute arvu, samuti õnnetustega kaasnevaid kahjusid.[11] Vaata kaViited
Välislingid
|
