Armas Otto Aapo Väisänen (9. aprill 1890 Savonranta kihelkond Soome – 18. juuli 1969 Helsingi Soome) oli Soome muusikateadlane ning soome-ugri rahvaste pärimusmuusika koguja ja uurija^[1].

Armas Otto Väisänen sündis 1890. aastal Savonranta kihelkonnas, õppis Helsingi ülikoolis muusikateadust, lõpetas ülikooli magistrina 1919. aastal, ning kaitses 1939. аastal doktoriväitekirja.

Ta oli Helsingi konservatooriumi juhataja (1926–1957), 1918. aastast ajakirja «Säveletär» peatoimetaja, Kalevala Seltsi sekretär (1930–1942) ja seltsi esimees (1942–1962) ning Helsingi ülikooli rahvamuusika dotsent (1940–1956), professor (1956–1959).

Armas Otto Väisänen oli soome-ugri rahvaste pärimusmuusika koguja ja uurija, tema uurimisretked ulatusid Karjalasse, Ingerimaale, vepslaste, laplaste ja mordvalaste juurde ning kuuel korral tegi uurimisretki ka Eestisse (aastail 1912–1914 ja 1921–1923).

Neil Eesti retkedel töötas ta algul Tartu ümbruses ja mitmel pool Kagu-Eestis, korduvalt käis ta Setumaal, hiljem Kuusalus, Jõelähtmes, Muhus jm. A. O. Väisänen kasutas Eestis esimesena fonograafi ning sai seetõttu väärtuslikku ainestikku Eesti rahvalaulude ja pillilugude alalt. 1913. aasta uurimisretkel töötades koos Helsingis õppinud Anna Raudkatsiga, jäädvustasid nad ka esimesi täpseid kirjeldusi ka Eesti rahvatantsudest. 1922. aastal uurimisretkel käis A. O. Väisänen koos soome skulptori Alpo Sailoga, setude juures ja A. Sailo tegi kolmest tuntumast setu laulikust (Miku Ode, Martina Irö, Hilana Taarka) skulptuurportreed. 1923. aastal avastas А. O. Väisänen Setumaal Anne Vabarna kui suurlauliku^[2]. Väisäneni artiklite kaudu sai naine tuntuks üle kogu Eesti.

A. O. Väisänen publitseeris enda ja teiste kogutud rahvamuusika ainestikku, tema uurimused käsitlevad mitme soome-ugri rahva muusikalist rahvakultuuri (doktoriväitekirja teema «Untersuchungen über die ob-ugrischen Melodien», 1939)

• Richard Viidalepp, "A. O. Väisänen 1890–1969", Keel ja Kirjandus, nr 1970, nr 1 lk 61-62

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Armas Otto Väisänen