|
Chan
Chan (hiina keeles 禪 chán) on 7.–8. sajandil kujunenud hiina budismi koolkond. Pärimuse järgi tõi chani Hiinasse 6. sajandi algul india munk Bodhidharma ning see jagunes juba üsna varajasel perioodil eri suundadeks ja alamkoolkondadeks. Chani kaks tänapäevani säilinud peamist suunda on caodong ja linji, mis eristusid koolkondadena 12. sajandil ning mõlemal on omakorda hulk alamkoolkondi. Nimetus"Chan" oli algupäraselt lühend hiinakeelsest mõistest channa (禪那), mis oli foneetiline mugandus sanskriti sõnast dhyāna. Nagu dhyāna, viitab ka chan eelkõige mõtlusele, kuid sageli tähistab laiemalt meeleharjutusi üldse. TekstidChani kirjandus on ülirikkalik, ületades oma mahu poolest kõigi teiste hiina budismi koolkondade tekstide hulga. Enim austatakse Laṅkāvatāra-sūtra’t ja Teemantsuutrat ning Huinengile omistatud Kuuenda patriarhi lavasuutrat. Hiina chani õpetajate tekstidest on tuntumad veel gongan’ide kogumikud "Sinise kalju ülestähendused" ja "Väravateta läbipääs" ning mitmed varasemate patriarhide ja kuulsate munkade elulugude ja õpetuste kogumikud. AjaluguChan’i koolkonna ajalookäsitluse järgi algab nende õpetusliin Buddhast, kes andis oma õpetuse edasi Mahākāśyapa’le, keda peetakse chan’i traditsiooni esimeseks India esiõpetajaks. Õpetuse ülekannet Šākjamuni Buddhalt Mahākāśyapa’le kirjeldatakse kogumiku "Väravateta läbipääs" 6. osas: "Endisel ajal oli Bhagavat (Buddha), munkadega Gŗdhrakūţa mäel. Ta noppis maast ühe lille ja näitas seda teistele. Kõik vaikisid, ainult auväärne Kāśyapa naeratas. Bhagavat ütles:
28. India esiõpetaja Bodhidharma tõi chan’i õpetuse Hiinasse ning temaga algab chan’i Hiina esiõpetajate liin. Pärast viiendat Hiina esiõpetajat Hongreni (601–674) jagunes chan paljudeks harudeks.[1] Hongren oli lubanud oma järeltulijaks kuulutada selle, kes kirjutab õpetuse tõelisest mõistmisest tunnistust andva luuletuse. Hongren’i auväärseim õpilane Shenxiu (606/607–706) oli kirjutanud seinale õpetussalmi:
Mõni päev hiljem ilmus seinale teine, Huinengi (638–713) loodud luuletus:
Sellest oli Hongren tundnud ära tõelise taipamise ning kuulutanud Huinengi chan’i koolkonna kuuendaks esiõpetajaks.[1] Huinengi järgijatest kujunes välja lõuna koolkond, Shenxiu järgijatest põhja koolkond. Lõuna koolkonnas pandi suuremat rõhku "äkilisele taipamisele" ning kritiseeriti "astmelist teed" pooldavat põhja koolkonda. Kuuenda esiõpetaja Huinengi õpilaste õpilased Mazu Daoyi ja Shitou Xiqian panid aluse chan’i viiele õpetusliinile, millest kaks, linji ja caodong on säilinud tänapäevani.[1][2] MõjuChan on oluliselt mõjutanud Hiina ja teiste Ida-Aasia maade kirjandust, maalikunsti, arhitektuuri ja muusikat ning kultuuri laiemalt. Chaniga seostatakse näiteks teetseremoonia, lilleseadmiskunsti ja võitluskunstide tekkimist ning levikut. Chani mõjul kujunes jaapani budismis välja zen, korea budismis seon ja vietnami budismis thiền. LevikHiinas Yuani (1271–1368) ja Mingi (1368–1644) dünastiate ajal chan kui elav traditsioon mõnevõrra formaliseerus ja stagneerus, kuigi tähtsamad õpetusliinid jätkusid. 19.–20. saj on mitmed uuendusmeelsed õpetajad, nagu Xuyun (1840–1959) ja Laiguo (1881–1953), chani reforminud ja kaasajastanud. Läänemaailmas on chan olnud alates 20. sajandist tuntud eelkõige selle jaapanipärasel kujul zen-budismina. Jaapani uusaja zen’i tuntumad esindajad on Bankei (1622-1693) ja Hakuin. Jaapani rinzai koolkonna zen’i tuntuim tutvustaja ja levitaja Läänes oli Daisetz Teitaro Suzuki. Viimastel aastakümnetel on Läänes rohkem levima hakanud ka hiina chan, seda eeskätt tänu Taiwani õpetajate Hsing-yuni (Xingyun, 1927–) ja Sheng-yeni (Shengyan, 1930–2009) tegevusele. Vaata kaViitedKirjandus
 Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale. |
