Helmut Piirimäe
Helmut Piirimäe (perekonnanimi aastani 1936 Vällo; 8. september 1930 Uue-Põltsamaa vald, Põltsamaa kihelkond, Viljandimaa – 21. august 2017) oli eesti ajaloolane ja arhivaar. Helmut Piirimäe lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena 1955. aastal, järgmisel aastal sai ta ülikooli õppejõuks ning 1977–1996 oli ta üldajaloo professor. Õppejõuna töötas Piirimäe 2001. aastani. Ta õpetas üldajalugu, arhiivindust, Rootsi ajalugu ja allikaõpetust. Tema peamine uurimisvaldkond oli Eesti ajalugu Rootsi võimu all 17. sajandil, sealhulgas Tartu Ülikooli ajalugu. Helmut Piirimäe oli Eesti Üliõpilaste Seltsi taastajaliige ja vilistlane. ElukäikHelmut Piirimäe sündis 8. septembril 1930 Uue-Põltsamaa vallas Benita Johanna (1901–1976) ja August Piirimäe (1894–1984) perre (kuni 1936. aastani kandis pere nime Vällo). Ta oli pere ainuke poeg kolme tütre kõrval ja oleks pidanud pärima perekonna talu. Kuna pere jäi talust 1949. aastal ilma, jäi taluperemeheks saamise plaan realiseerumata.[1] Helmut Piirimäe õppis Pauastvere algkoolis[1] ja hiljem Põltsamaa Keskkoolis, mille lõpetas 1950. aastal. Samal aastal asus ta Tartu Riiklikusse Ülikooli õppima ajalugu, ehkki kaalus ka bioloogia või eesti keele ja kirjanduse õppimist. Viimane jäi ära, sest Piirimäe enda sõnul polnud tema küpsuskirjand piisavalt võitluslik ja hinnati seetõttu ümber. Seega otsustas ta loobuda "ideoloogilisi sõnakõlkse nõudva aine õpingutest".[1][2] 1955. aastal lõpetas ta ülikooli ja asus järgmisel aastal sealsamas tööle õppejõuna, olles kuni 1977. aastani kõigepealt üldajaloo kateedri vanemõpetaja ja seejärel dotsendi ametis. Aastatel 1955–1957 töötas ta ka Eesti Ajaloo Keskarhiivi teadurina.[2][3] 1962. aastal sai ta kandidaadikraadi väitekirjaga "Vene-Rootsi majanduslikud suhted ja Narva kaubandus a. 1661–1700" ning 1974. aastal ajaloodoktori kraadi väitekirjaga "Rootsi riigimajandus Baltimail XVII sajandil".[4] 1977. aastal sai Piirimäe Tartu ülikooli professoriks. Aastatel 1980–1990 oli ta ka ajalooteaduskonna teadusprodekaan ja 1990–1991 dekaan. Aastatel 1990–1992 oli ta veel üldajaloo kateedri ning seejärel 1992–1994 ajaloo osakonna juhataja.[3] Dekaanina võttis ta osa ülikooli reformimisest.[5] Piirimäe emeriteerus 1996. aastal, ent jätkas loengute pidamist kuni 2001. aastani. Oma viimase loengu Tartu ülikooli õppejõuna pidas ta 23. mail 2001. Sel puhul korraldasid üliõpilased etenduse, mille käigus astus neljandal korrusel asunud auditooriumi aknast sisse naisüliõpilane, kes asetas Piirmäe pähe lillepärja. Etendus oli seotud Piirimäe loengutele iseloomulike viidetega kaunitele daamidele, kes riigimeeste päid keerasid.[6] Ta õpetas ja juhendas pika professoriaja jooksul mitmeid hilisemaid tuntud ajaloolasi. Tema juhendatud väitekirjade seas on teiste seas olnud Tõnu Tannbergi[7], Arvo Teringi[8] ja Enn Küngi[9] doktoritööd. Ta on olnud ka külalisõppejõud Stockholmi, Lundi, Riia, Turu, Moskva jt ülikoolides.[2] Helmut Piirimäe suri 21. augustil 2017 ja tema ärasaatmine toimus 27. augustil Tartu ülikooli aulas.[10][11] Veel päev enne surma tähistas Piirimäe koos perega Eesti taasiseseisvumispäeva.[12] TeadustööPiirmäe peamine uurimisvaldkond oli Baltikumi ja Skandinaavia ajaloolised sidemed. Temaatiliselt on tema huvid olnud mitmekesised. Ta on uurinud eri valdkondi majandusest kultuurini.[10] Skandinaavia ajalooga tegelemise ühe väljundina oli Piirimäe aastatel 1978–1990 väljaande "Skandinavski sbornik" ("Skandinaavia kogumik") toimetuskolleegiumi esimees. Samas polnud Aadu Musta väitel selle autoritel võimalust Skandinaavia arhiivides ja raamatukogudes uurimistööd teha. Piirimäe tegi Musta sõnul raskustest hoolimata oma tööd siiski "hasartse püüdlikkusega".[13] Piirmäe on põhjalikult uurinud rootsiaegse Tartu ülikooli ajalugu.[10] Teda on peetud sõjaeelses Tartu ülikoolis arendatud Rootsi aja uurimise[14][15], elushoidjaks Nõukogude ajal. Samuti peetakse märkimisväärseks tema teeneid 1982. aastal Tartu ülikooli 350. aastapäeva tähistamisel ja ülikooli asutamisajana 1632. aasta tunnustamisel 1802. aasta asemel.[16][10] Ta on uurinud ka üliõpilasorganisatsioonide ajalugu ja olnud koguteoste "Spes Patriae. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis" ning selle edasiarenduse "Vivat Academia: üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis" peatoimetaja. Üks tema uurimishuvisid oli ka Prantsuse revolutsioon. Lisaks lühematele kirjutistele sel teemal on ta kirjutanud viimase aja ainsa põhjalikuma algupärase eestikeelse teose Prantsuse revolutsioonist. Piirimäe oli ka mitme kooliõpiku kaasautor ja koostaja. Sellega andis ta oma panuse ajalooõpetuse reformimisse üldhariduskoolides.[1][5] Ta avaldas mitu uurimust ka pärast emerituuri jäämist. Teoseid
LiikmesusPiirimäe oli mitme erialaseltsi liige ja auliige. Ajaloolasena võttis osa Tartu ülikooli ajalooringi tegevusest.[13] Lisaks oli ta B. G. Forseliuse Seltsi seltsi liige, selle nõunik 1993. aastast ning aastast 2000 auliige[17], Õpetatud Eesti Seltsi auliige ja Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi auliige[18] Ta kuulus ka mitmesse välismaisesse ajalooseltsi ja -komisjoni.[6] Erialaseltsides osales Piirimäe ka pärast emerituuri jäämist.[16] Lisaks tegevusele erialaühendustes oli ta ka Eesti Üliõpilaste Seltsi taastajaliige 1. detsembril 1988. Tunnustus
IsiklikkuHelmut Piirimäe õde oli matemaatik Leida Tuulmets. Helmut Piirimäe oli abielus kunstiajaloolase Krista Piirimäega. Nende tütar on põllumajandusteadlane Triinu Peters; pojad on ajaloolased Pärtel Piirimäe ja Kaarel Piirimäe ning bioloog Kristjan Piirimäe. Viited
Kirjandus
Välislingid
 Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale. |
||||||||||||||||||||
