|
Ilmar ÖpikIlmar Öpik (17. juuni 1917 Tallinn – 29. juuli 2001 Tallinn) oli eesti energeetikateadlane, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1967). HaridusAlghariduse omandas Ilmar Öpik kodus ning Tallinna praosti ja Jaani koguduse õpetaja Hans Kubu eragümnaasiumi algkoolis, keskhariduse Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumis 1929–1931 ja lõpetas Tallinna Linna Gustav Adolfi Gümnaasiumi 1935 kuldmedaliga. [1] Õppis kahel semestril Tartu Ülikooli tehnikateaduskonnas 1935–1936, lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli ehitus- ja mehaanikateaduskonnas mehaanikainseneri eriala 1940 (cum laude), oli ka TTÜ esimene aspirant 1941.[1][2] Dotsent 1947; tehnikakandidaat 1953 (TPI, kinnitus 1954, "Lendtuhasadestiste paatumine põlevkivi-kukersiidi küttega agregaatide küttepindadel"); tehnikadoktor 1963 (Moskva Energeetikainstituut, "Влияние минеральной части сланцев на условия работы котлоагрегата"); professor 1963.[1][2] TeenistusIlmar Öpik töötas õpingute kõrval Franz Krulli Masinatehase konstrueerimisbüroos 1937–1941. Mobiliseeriti 1941, oli tööpataljonis Sverdlovski oblastis, seejärel töötas kohalike soojuselektrijaamade projekteerimisel ja ehitusel; osales Eesti põlevkivitööstuse taastamisel ja uue elektrijaama rajamisel 1944–1946. TPI mehaanilise tehnoloogia laboratooriumi ajutine abijõud 1940–1941; soojusenergeetika kateedri õppejõud tunnitasu alusel 1944–1945, dotsent 1946–1963, professor 1963–1968, kateedrijuhataja 1958–1968, professor kohakaasluse alusel 1969–1975; soojustehnika instituudi soojusjõuseadmete õppetooli emeriitprofessor 1997-2001. Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks valitud 1967. aastal, 1972 valitud akadeemikuks. Oli aastatel 1968–1977 akadeemia füüsika-, matemaatika- ja tehnikateaduste osakonna akadeemik-sekretär, 1987–1990 akadeemia informaatika ja tehnilise füüsika osakonna büroo liige; 1977–1987 Teaduste Akadeemia asepresident.[1][2] Teadustöö põhisuunadPõlevkivi kasutamine, põlevkivienergeetika ja energiamajandus. Oli kütuse mineraalosa protsesside põletusseadmetes uuringute käsitluse suuna rajaja, Põlevkivikatelde loomine ja evitamine, tema teadustegevus selles valdkonnas saavutas rahvusvahelise tunnustuse ja leidis järgimist mitmetes uurimiskeskustes. Osales 1980ndail mereuurimisekspeditsioonidel. Avaldas üle 150 teaduspublikatsiooni, sh raamatuid, monograafiaid (nt Põlevkivi mineraalosa mõju aurukatla käitamisel, 1962) ja arvukalt päevakajalisi artikleid. Ilmar Öpiku juhendamisel kaitsti 6 kandidaadiväitekirja. Esines Maailma Energeetikanõukogu konverentsidel (WEC); [1] Teaduskorralduslik tegevusEesti soojusenergeetikateaduse rajajaid, põlevkiviküttel töötavate aurukatelde konstruktsioonide loojaid ja nende evitajaid elektrijaamades; TPI tööstusliku soojusenergeetika laboratooriumi asutajaid ja teaduslik juhendaja 1960–1984; NSV Liidu Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi teaduskraadide ja kutsete atesteerimise komisjoni liige; NSV Liidu Riiklike Preemiate Komitee liige teaduse ja tehnika alal; NSV Liidu kõrgkoolide ühisajakirja Энергетика toimetuskolleegiumi liige. TPI toimetiste soojusenergeetika sarja toimetaja 1966–1971; Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetiste sarja (füüsika, matemaatika) toimetuskolleegiumi liige 1967–1989; ENE peatoimetuse liige 1968–1978, 1985–1989; ajakirja Oil Shale asutaja (koos Agu Aarnaga) ja peatoimetaja 1984–1995, emeriitpeatoimetaja 1996–2001;Eesti Loodusuurijate Seltsi liige 1970–2001. Vabariigi Valitsuse energiamajanduse ja majandusministeeriumi ekspert, energiamajanduse riikliku arengukava koostajaid 1991–2000. Tallinna Teadlaste Maja asutajaliige. Ilmar Öpik oli üliõpilasselts Liivika liige 1935. [1] IsiklikkuIlmar Öpiku poeg oli keemik Andres Öpik, Tallinna Tehnikaülikooli professor, Eesti Teaduste Akadeemia liige. Ilmar Öpiku isa oli eesti majandustegelane ja pankur Paul Öpik. Ilmar Öpik on maetud Tallinna Metsakalmistule. Tunnustus
ViitedVälislingid |
